Sest see pidi nii minema ...

Kui seisad silmitsi uue ja paratamatu olukorraga ega tea, mis sellega peale hakata, siis tuleb lihtsalt korraks pidurit tõmmata ja mõelda, kuidas on kõige targem sellele kõigele läheneda.
Kuid esiteks peaks üle saama sellest šokist, mis karm paratamatus endaga kaasa tõi.

Just seda ma viimased 3 päeva olen teha üritanud. Kui mulle tuli maalt ärev kõne, ei suutnud ma end tagasi hoida vaid langesin tööl pisaraisse ega suutnud sellest üle saada. Mitte ainult fakt, et meil järgmisest kuust enam kodu ei ole, ei viinud mind murdumiseni, vaid teadmine, et sinna kodukohta me enam tagasi ei tule. Meie välja tõstmine oli viimane kild kannatuse karikasse ja sealt enam tagasiteed ei ole. Ema tahab ära ja kaugele. Miks me peaksimegi jääma kohta, kus on meile nii palju haiget tehtud? Valus on mõelda, et ühe volikogu käes on võim tõsta keegi, kes on selle valla vanema heaks aastaid töötanud, lihtsalt tänavale, sest keegi teine tahab sinna kolida. Mul hakkab paha, mõeldes nende lähedaste inimeste peale, kes volikokku kuuluvad. Neil ei ole südant.

Kuid kõik on ikka veel lahtine. Kõige hirmsam uute ja karmide olukordade juures ongi teadmatus. Mis saab edasi? Kuidas tulla toime? Kuhu me kolime? Kus hakkab ema tööl käime? Kuhu me väikese õe kooli paneme? Kust me saame kolimiseks raha? Kas tõesti pean jätma hüvasti kõigi nende mälestuste ja inimestega, kes meid seal ümbritsevad? Tunnen nagu mu jalge alt oleks vaip ära tõmmatud ja kukkudes olen pea valusasti ära löönud. Viha ja kurbus võtavad silme eest mustaks. Nii mõnegi meelest ei ole see maailma lõpp. Kuid need inimesed ei ole ka selles olukorras. Nad ei tea, mis meie elus tegelikult toimub. Kui keeruline see olukord meie jaoks on. Kui palju loobumisi ja valu see endaga kaasa toob. Inimesed, kes pole kunagi oma elus pidanud midagi ega kedagi kaotama ei hakkagi aru saama, kui jube on kaotada kodu.

Oma lühikese elu jooksul on mul olnud 10 erinevat kodu. 8 neist on olnud maal, seal samas külas. Iga koht, mis saab armsaks, tuleb erinevatel põhjustel jälle maha jätta ja harjuda uuega. Kuid kõik need aastad on need kohad olnud külas, mis tervenisti ise ongi minu KODU. Iga rada on tallatud sadu kordi. Iga maja, iga nurgatagune on tuttav. Kõik metsad ja aasad on läbi joostud. Pole võsa, kus ma ei ole mänginud. Pole paika, kus poleks ekslemas käinud. Naabrid, kes ei ole enam pelgalt naabrid, vaid kui pere. Inimesed, kelle nägemine toob teadmise, et jah, ma olen kodus. Käe ulatuses olev parim sõbranna, esimene armastus ja ilusad hetked. Kõige sellega tuleb jätta hüvasti. Lootus jääb vaid, et mul saab olema piisavalt vaba aega, et jõuda oma kõige kallimale varale, vanaemale ja onudele, tihti külla. Siis ei saa ka meelest minna, see ilus, mis kodukohaga seotud.

Jah, elu on ootamatu, elu on karm. Kuid tuleb seista nende raskustega silmitsi ja püüda edasi. Kui ei ole ka vähemat aimu, kuidas seda teha, tuleb võtta korraks aega ja mõelda. Tuleb astuda rutiinist välja ja lihtsalt seista silmitsi kurva tõega. Äkki see halb ei olegi üdini halb?

Fakt

Lihtne on elu keeruliseks elada, aga mitte just eriti lihtne seda tagasi joonde saada.

I am me and thats all I can be!

Elus on ikka nii, et me tahame asju, mida me ei saa, teeme asju, mida me ei peaks, ei ütle asju, mida võiks ja ootame asju, mida kunagi ei juhtu. Oleme sellega harjunud ega oskagi elada teisiti. Me ei oska elada nii, et me ise ega teised meie ümber haiget ei saaks. Kuid miks see on nii?

Me jookseme ennast unustavalt ja ennast alandavalt inimeste järel, kes seda ei vääri või kes ilmselgelt meist ei taha seda, mida meie neist. Kujutame endale ette tundeid, mida pole ja lasekume madalale, et näidata sellele kellegile, et me oleme ka olemas ning vajame teda. Olen korranud seda viga oma elus juba päris mitu korda. Nüüd mõistan, mida see mulle teinud on, mida see tegi mu sõpradele ja kuhu selline tegevus mu tegelikult viis. Umbes täpselt viis see mind kuristikku, kust ma ei ole siiani veel päris välja rabelenud. Siiani veel oskab ta mind viia kimbatusse ja seda vägagi osavalt. Kui armume kellegisse, siis ootame ja loodame ikka salamisi, et ka tema nii tunneb. Pühendame talle aega, otsime isegi lootusetutes olukordades temaga kontakti, unustame oma sõbrad ja teeme end lolliks talle keset ööd sõnumeid saates. Tihti näeb see inimene, kelle järel parasjagu joostakse, võimalust lihtsale saagile ja mingil hetkel annab järgi. Andes end hetkeks meile ja siis jälle kaob. Süstib meisse lootust ja hiljem põrgu valu, kui aru saame, mis tegelikult teoksil on. Sellised juhtumised on tagunud lõhesid minu ja mu heade sõprade vahele, sest nemad kui kõrvalt vaatajad ju mõistavad, mis valesti on, aga pime mina ei taha neid kuulda võtta. Põikpäiselt ajame oma jonni, kuni tabab valus reaalsus ja enam pole midagi teha, et asi olematuks muuta. Ise neid samu vigu korrates ei mõistagi me asja tõsidust, aga kui näha just täpselt sama asja kõrvalt, kellegi kalli inimese peal, mõistad, et see peab lõppema. Tunnen, et nüüd olen piisavalt sisemiselt kasvanud ja nii mõndagi kogenud, et olla tugev inimene ning mitte enam sama viga korrata. Loodan, et suudan ka selle kalli inimese, kes hetkel samas lõksus on, kiirelt vabaks päästa ja säästa teda kõigest sellest valust. Ehk tuleme me  mõlemad sellest välja tugevama ja targemana.

Viimased nädalad on viinud mu jalge alt selle näiliselt vankumatu pinna. Lisaks sellele, et mul ei ole õrna aimugi, mis mu tulevik toob, hakkab ka olevik suhteliselt tumedaks kiskuma. Olen teinud asju, mida tegema ei peaks, öelnud sõnu, mida oleks targem ütlemata jätta ja kõik see teeb haiget inimestele, kellest ma väga hoolin. Olen lasnud juhtuda asjadel, mida ma siiralt kahetsen, aga see kõik tundus sel hetkel vältimatu. Eelmise nädala reede õhtul lasin ühel oma parimal sõbral end suudelda ja see keeras kõik mu ümber pea peale. Ma tean, et tal on tunded mu vastu, aga mida mina tunnen? Mitte midagi! Ja selles see viga ongi! Aga ometi ma lasin sel juhtuda. Võib-olla sellepärast, et vajasin lohutust? Võib-olla sest tundsin, et vajan lähedust? Kuid olen kindel, et eelkõige on selles süüdi rohke alkohol, mis tervet mu maal viibimise aega hägustas. Ma ei ole ammu nii palju alkoholi tarbinud, kui nüüd selle aja jooksul, mis ma kodus olin. Kõik need õhtud, mis ma väljas käisin, juhtus midagi, mida juhtuma ei pidanud. Sest järgmisel õhtul pärast seda suudlust kordus see kõik. Ja minu meelest ei ole sellel enam loogilist seletust ega asja leevendavaid asjaolusid. Ma olen loll mis loll ja hull mis hull. Ma ei tohi niimoodi mängida teise inimese tunnetega, seda enam, et ma ju tean, mida see inimesega teeb. Millest ma just eelmises lõigus rääkisin? Nüüd täidab mu südant kahetsus ja soov midagi muuta. Kuid kahjuks ainult soov siin ilmas ei tähenda midagi. Pean välja mõtlema viisi, kuidas asja parandada, kuidas talle öelda, et asjad ei lähe kaugemale. Ta küll ei ole ka vihjanud, et need võiks minna. Äkki ka tema võtab seda kui viga või kui nõrkuse hetke? Ei jää muud üle kui oodata ja vaadata, sest ma ei tahaks temast ilma jääda. Ta paneb mu silmad särama ja on alati olemas, kui mul on kedagi enda kõrvale vaja. Rohkem ma ei oskagi hetkel tahta. Muidugi sellest, mis jäänipäeva ööl juhtus, ma parem rääkima ei hakka, see ei kannata kirjamusta.

Kuid need viimased nädalad on mulle ka midagi väga olulist õpetanud. Õpetanud seda, kui oluline on lähedane inimene. Olgu see siis pereliige, sõbranna või sõber. Nende lähedus on mul ülimalt vajalik ja teadmine, et nad mul olemas on, tekitab turvatunde. Ühaenam soovin ma nendega rohkem aega koos veeta. Eriti ema, õe, vanaema ja onudega. Nad on mulle alati üliolulised olnud, aga nüüd tunnen kuidagi eriti suurt vajadust nende läheduses olla. Eks tädi Vally surm mängib selles ka oma rolli. Tahan ära kasutada iga hetke, mis mul nendega koos veel antud on. Lähedaste kaotused on mind viimasel ajal väga hellaks teinud. Enam ei sea ma esikohale mõnusat ajaveetmist pealinna eripaigus ega üksi kodus teki all lesimist. See kõik tekitab tunde, et ma olen järgmisel viisil saanud täiskasvanumaks ning ma olen saanud oma prioriteedid paika.


Kõik eelnevad pinged ja mured, samuti stress ja suur koormus tööl on viinud mu tervise viimasele piirile. Tunnen end tihti halvasti ja nüüd olin nädala haiguslehel. See ka põhjus, miks ma üldse maal olin. Lisaks kõigele sain ma veel metsas kolades endale puugi jalga. Oh üllatust, ma pole ju end süstida lasknud selle vastu. Nüüd jääb vaid üle oodata, mis edasi saab. Võib-olla viimased peapööritused ja iiveldused on selle taga? Sest rase ma olla ei saa, tean, et see esimene mõte kohe kõigil. Seega välistan selle. Sest viimane mees mul oli minu endine mees :)

Lõpetuseks midagi, mis mu tuju juba mitu päeva üleval hoiab:

Sina

Oled eriline inimene, jah, just, Sina seal!

Aitäh, et oled olemas ja hoiad end kursis minu käekäiguga!

Sest vahel kui ma tunnen end üksi, siis vähemalt tean, et seda blogi vaadatakse päevas rohkem, kui ma tean inimesi, kes teaks seda blogi aadressi ja kõik need inimesed on huvitatud sellest, kuidas mul läheb. Südamel hakkab soe ja ma ei tunnegi end korraga enam nii üksi :)

Kuigi ma ei ole kindel, et ka Sina seda blogi loed sellepärast, et Sa minust hoolid, aga aitäh siiski! :)

Unistused

Unitused, mida rohkem unistad, seda suurem on tõenäosus, et need ka täide lähevad

Jah, nii on, olen inimene, kes lubab endale unistamist ja seda suurtes kogustes.
Suured unistused, väikesed unelmad, käegakatsutavad soovid, pilvedes kõikuvad südamesoovid, püüdmatud eesmärgid- kõik need tulevad kätte, kui ise piisavalt sellesse vaid uskuda. Ja mina usun.

Täna on nii palju unistustest ja unistamisest juttu olnud, et see pani mind sügavalt nende olemuse peale järele mõtlema. Millest ma unistan? Mis see mulle annab? Mis unistamine teha võib?

Mäletan veel selgelt oma lapsepõlve unistust saada kuulsaks kirjanikuks või kunstnikuks. Hiljem lisanusid sinna unistused saada endale just see poiss või täpselt see asi. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et hetkel unistan ma ju samadest asjadest. Unistan tööst, mehest ja kodust. Uneilmas näen end juhtimas suur ettevõtet või koguni meie riiki, näen end abielus just täpselt selle mehega, elamas hubases majas, mida täidavad laste kilked ja koera haugatused. See on see lilleline maailm, mida ma enda tulevikuna ette kujutan. Mulle meeldib unistada suurelt, sest tean, kui unistan suurelt, siis vähemalt killukenegi sellest läheb ühel heal päeval täide. Kui aga unistan väikselt, ei saa ka killuke väikesest unistusest täide minna. Sest kunagi ei lähe unistused täielikult täide. Midagi jääb ikka unistatust teisiti.

Ma armastan unistamist, sest see viib mu ära sageli kurvast reaalsusest ja annab lootust, et tulevikus saavad asjad minna vaid paremaks. Sest unistades on elul siht ja kui on siht kuhu poole püüelda, siis on ka tõenäoline, et asjad hakkavad ise alateadlikult selle unistuse poole liikuma. Ning ühel ilusal päeval elad just seal õdusas kodus, nende keskel, keda armastad ja oled siiralt õnnelik, et suutsid unistades panna paika oma soovi ja siis selle täitumise nimel vaeva näha.

Mina ei karda unistada, aga sina?

If you don't 
   like where 
       you are, then 
            change it

You are not a 

tree

Pisikesed sammud õnne poole

Elu on tasapisi edasi läinud pärast kõiki neid sündmusi ja segaseid tundeid viimasel ajal.

Tädi Vally on ära saadetud ja täna tema õed-vennad ta ka pereringis mulda sängitavad. Kahju, et ma ise seal kohal olla ei saa, aga võib-olla ongi mul nii lihtsam sellest üle saada. Tunnen, et vaja veidi aega kosumiseks. Kartsingi, et ma ei suuda kaks korda seda valu läbi elada, mida ma ärasaatmisel tundsin. Olen mõtetes temaga ja nüüd kui koju lähen jaanipäevaks, viin talle hauale küünla ning lilled. Usun, et ta teab, et ma mõtetes olen kohal.

Viimasel ajal on mul tunne, et mu elu seisab ühe koha peal. Ma ei tea, mis sellega ette võtta ega kuidas anda tõuget, mis midagi ka muudaks. Olen juba kuuaega tammunud tühja koha peal ja lihtsalt elanud. Käinud tööl ja siis ülejäänud aja kodus tekiall passinud. Kuid ilmselgelt see ei ole mina ja see ei ole elu, mida mina elama peaks ega tahaks. Minu loomuses ei ole kodus ühe koha peal passida ja oodata, et põnevused sülle kukuvad. Olen oma elu üle sügavalt järele mõelnud ja leian, et midagi peab muutuma. Ma ei oska nii, et ma lihtsalt elan selleks, et tööl käia ja töötan selleks, et elada. See rikub mu ära. Ma juba tunnen, kuidas mu vaim surema hakkab. Seega otsustasin midagi ette võtta. Vaatasin enda ümber ringi ja avastasin mõningad head pakkumised, millest ma ka kinni haaran. Juba sellel esmaspäeval on mul töövestlus Hispaania firma esindajaga ja juulis külastab mind inimene, kelle kaudu saaksin aastaks tööle Marokosse. Samuti andis üks tuttav mulle mitu kontakti, mille kaudu saaksin aastaks või rohkemaks USAsse või mujale Ameerika riiki tööle asuda. Kuna miski ega keegi mind siin kinni ei hoia, siis miks mitte minna ära? Olla seal õnnelik, saada kogemusi ja saada üle kõigest sellest raskest, mis siin toimumas on? Aastaks Hispaaniasse minek on hetkel kõige käegakatsutavam võimalus ja loodan, et intervjuu läheb hästi! Kuna ma ei ole suutnud otsustada, mida ma õppida tahan, siis ei takista mind ka kool. Olen vaba ja kavatsen seda ka ära kasutada! 

Aeg on näidanud, et neile meestele, kes hetkel mu elus on, ei saa ma lootma jääda. Ühel on "probleemid oma naisega ja nad lähevad "kohe" lahku" , mida ma ei saa lihtsalt uskuda. Kuigi väga tahaks. Kohe väga väga, sest süda kutsub... Teine on hirmus solvunud, et ma end kätte ei andnud talle ja nüüd ei räägi minuga enam. Ja kolmas on lihtsalt silmarõõm, kellega nagunii midagi välja ei tuleks. Seega las nad olla. Vähemalt hetkel. Ma ei taha jälle midagi kellegiga looma hakata ja siis haledalt vastu pükse saada. Ma lihtsalt ei taha seda enam. Olen niigi muutumas juba külmaks ja julmaks inimeseks, kelleks ma muutuda ei taha. Veel üks purunenud unistus tapaks mu päriselt. Olen öelnud asju, mida ei peaks ja käitunud mõne inimesega nii nagu ma varem kunagi käitunud ei ole. Võib-olla hakkab minust tugev naine kasvama? Kes teab.. Kardan lihtsalt, et sellise hoiakuga kaotan ka need inimesed, kellest väga väga hoolin ja ilma jääda ei taha. Seega mida kiiremini ma siit eemale saan, seda parem kõigile. 

Siit ära minnes saaksin alustada puhtalt lehelt. Päris uuesti. Siia jääksid küll maha kõik väga kallid inimesed, aga ka need, kelle pärast ma haiget olen saanud. Peab tunnistama, et hetkelise hinnangu alusel on neid viimaseid juba rohkem kui tahaksin. Tükimat aega, eriti pärast lahkuminekut, on mul olnud see tunne, et ma ei ole kellelegi oluline ja ongi parem, kui ma lihtsalt ära lähen. Ehk siis leian inimesed, kellele ma ka päriselt korda lähen. Võib-olla on see vale tunne, aga keegi ka ei veena mind ümber teisiti arvama. Kõik tegutsevad otse vastupidi. Alati on olnud see, et mina olen teisel kohal. Alati on kõigil mu ümber esikohal see keegi teine. Mitte mina. Tean ja näen, et ma tulen alati teisena kui mitte kolmanda või üldse viimasena. Ma ei tohiks seda näha ja sellest aru saada, aga ma kahjuks olen selle läbi näinud ja nüüd on raske sellest mööda vaadata. Tahaks silmad sulgeda ja endale öelda, et ma olen oluline, aga näe mõistus ei kuula :) 

Usun, et ajaga see tunne möödub ja ma tunnen end jälle õnnelikuna.

Just see puudu ongi- õnn. Ja seda ma välismaale otsima asungi.

OMG

Armastus küsib Sõpruselt:
Milleks Sind veel vaja on,
kui mina olen olemas?
Sõprus vastab:
Et sinna jääks maha naeratus,
kuhu Sina lahkudes jätad pisarad.

Homme on ära saatmine. Ilmselt üks kõige raskemaid päevi mu elus.
Tunnen, et toetus mulle on hetkel tõsiselt null. Kõik muretsevad teiste pereliikmete pärast. Mis on ka normaalne. Nad olid talle lähedasemad. Kuid mina siin lihtsalt varisen koost ja keegi ei oska seda näha, sest ma ka ise üritan teisi lohutada, mitte näidata kui valus mul endal on

Puhka rahus

Täna, 3. juuni ööl ta enam ei jaksanud...

Kallis tädi Vally, mul on nii kahju, et ma ei jõudnudki sinu juurde, ei jõudnud sulle öelda, kui väga ma sind armastan, öelda kui kallis sa mulle oled. Ma südamest loodan, et sa tead seda ja nüüd on sul seal kergem. Ilma valu ja kannatusteta. Loodan, et leiad oma rahu ja vaatad meie peale teades, kui väga me sinust hoolime. Panin sinu jaoks laule küünla ja loodan, et sa näed seda ja tead, et oled igavesti mu südames.Mul on nii kahju.. Ma igatsen sind nii väga..
Puhka rahus, kallis tädi!

Pea vastu...

Kui su väga lähedasel inimesel on vähk ja sa saad asja tõsidusest aru alles siis, kui ta sul käest on libisemas, siis tekib tahtmine endale vastu pead virutada ja küsida: Halloo!! Kus su aju terve see aeg olnud on???

Kuuldes, et vanatädil pahaloomuline kasvaja on ja see välja opereeritakse, ei osanud ma arvata, et see midagi ületamatut võiks olla. Mõtlesin, et see lõigatakse välja ja kõik. Sest arstid ja teised väitsid, et kõik saab korda. Kuid asjad ei käi nii lihtsalt kui minu pea välja mõtleb. Ma siiralt arvasin, et väikese operatsiooniga see piirdub. Kui kuulsin, et sellele järgneb ka keemiaravi ja pikk taastus protsess, oli hämmingus. See pidi ju lihtne lõikus olema ja siirdeid ei pidavat ka olema.
Vanatädi ise oli kõige selle juures nii positiivne ja rõõmsameelne. Olin kindel, et ta tuleb sellest lihtsalt välja. Seda enam, et ta ei ole veel väga vanagi. Samas olin ma tema positiivse hoiaku suhtes üllatunud. Eelnevat on tal tervisega palju probleeme olnud ja alati tundusid kõik need ületamatud. Nüüd oli kuidagi rahustav näha, et ta ise tahab terveks saada. Tänu sellele vähenes ka minu hirmu.
Kuid kui minuni jõudis ema ja vanaema kaudu info, et keemiaravi mõjub talle väga halvasti ja ta ei seisa püstigi, rääkimata söömisest, siis tekkis mul mure. Ma olin enda "muredega" nii ametis, et ei osanud märgata lähedase inimese väga tõsist olukorda. Kõndisin ringi nagu pime ja mõtlesin vaid endale. See tekitab minus tahtmise iseeendale üks hea mats kirja panna.
Just viimase nädala jooksul on tal väga halvaks läinud. Temast on järel vaid hall kondine võre, kellel on raske toime tulla juba ka igapäevaste esmaste tegevustega. See hirmutas mu väga ära. Nüüd paar päeva tagasi ta kukkus oma maja ees 2 korda ja sai kõvasti muljuda. Seetõttu jäi ta ka palju viletsamaks kui enne. Maal käies jõudsin lõpuks reaalsusesse ja arusaamale, kui isekas ma olnud olen. Oleksin tahtnud teda kohe vaatama minna, aga tal oli liiga halb. Nüüd üleeile, kui vanaema teda linna vaatama läks, lebas ta ukse ees maas ega suutnud end enam liigutada. Just nii kaugele on asi jõudnud. Vanaema kutsus talle kiirabi ja nüüd on ta hooldushaiglas arstide hoole all, ootamas oma viimast keemiaravi sessiooni. Kuid kas ta nii kaua vastugi peab... Ma tõsiselt kardan, et olen maganud maha oma viimased võimalused teda näha, talle öelda, kui väga ma teda armastan ja kui väga ma tahan, et ta terveks saaks. Ta on alati olnud mu elus väga olulisel kohal. Mu teine vanaema, lõbus tädi, kellega sai lapsepõlves aina lollusi tehtud. Sain temalt alati head nõu, rääkimata siis muust toest, mis ta mulle elu jooksul pakkunud on. Mu südame rebib kildudeks vaid üks mõte sellele, et äkki ta ei ela seda üle. Tean, et tuleb mõelda positiivselt, tuleb uskuda, et miski pole veel läbi, vaid alles ees. Tuleb temasse taas süstida positiivsust ja ära kasutada iga hetke, mil ta on meiega. Kuid see on meeletult raske, ise olles murest murtud. Tema nimel olen valmis seda aga tegema.

Olen koguaeg mõtetes temaga. Loodan, et ta teab seda ja saab sellest jõudu edasi rühkida.
Oled mulle meeletult kallis, palun pea vastu!

See tüdruk peab ikka puhta loll olema, kui teda läbi ei näe

Friends with benefits,
only without that love part at the end.
Yes I'm sure, thats what it is.

Ohooo

Ainult üllatus üllatuse otsa on mu elukesel hetkel mulle plaanis. Ootamatused aina veeretavad ja veeretavad end mu teele. See ei ole sugugi halb, see on lausa fantastiline!

Pärast vallatut ja vapustavat Rootsi kruiisi hakkab kõik jälle vaikselt vanadesse rööbastesse loksuma. Kuid need rööpad pole päris need rööpad. Uskumatu, kuidas üks lühike reis võib üht inimest kasvatada. Selle reisi käigus jõudsin nii paljudele järeldustele ja hakkasin väga paljusid asju sootuks teise nurga alt vaatama. Kõik ei ole siiski must ja valge. Reisilt saadud kogemused ja tehtud lollused on mu elule kõvasti vunkki juurde andnud. Nüüd tuleb sellega vaid midagi ette võtta.

Alati on kõiges heas ka midagi halba. Reisi ajal ja pärast reisi hakkasin vaikselt juba oma murtud südant kokku kraapima, kui tuli jälle uus pauk mu hinge pihta. Nimelt otsustas too vahva eks, et oleks jätkuvalt hea mind ära kasutada ja küsis mu käest raha, et samuti reisile minna. Ma ei olnud nõus andma. Miks ma peaks? Selleks ei ole ühtegi mõistlikku põhjust. Ma ei võlgne talle midagi. Reisil oleku ajal küsis ta samuti raha, ettekäändel, et pole süüa ega söögi raha. Olgugi, et rääkisin ta emaga ja selgus, et ta sai reisi jaoks raha. Rääkimata siis veel sellest, et sadamas nägin kaasa ostetud alkoholi hulkka ja pole kahtluski, mille peale see tema söögiraha kulus. Miks peaksin ma teda üldse aitama? Sest abistamise eest ei ole ma kunagi temalt midagi tagasi saanud. Ei austust ega tänu, rääkimata rahast. Seega tegin südame kõvaks ja saatsin ta pikalt. Kus on tema, kui minul on tema tuge vaja? Tean täpselt: joob ja laseb "sõbrannadel" endale maasikaid teha.

Samal ajal., kui eks reisile asus oli minul sadamas väga põnev päev. Seda nii mitmeski mõttes. See minu ammune silmarõõmukene sadamast lõbustas mind terve päeva kerge flirdi ja lihtsalt kena olemisega. Ei karda ta kõigi ees mul käest kinni võtta ega juukseid silitada. Olen püüdnud asja kergelt võtta, aga no ta ei lase ju. Õhtulõpuks tabas mind ka üllatus, kui sain temalt kutse veetmaks õhtu koos temaga kahekesi. See pani mind küll väga suurde kiusatusse.. Mõtlesin, et võiks talle võimlause anda ju. Korra ta juba on proovinud mind suudelda ehk üritaks seda veel? Kuigi tean, et temaga ei tuleks mul kunagi mingit suhet ega asja. Ma vist ei tahakski seda, aga lõbutseda ikka võib! Olen jõudnud järeldusele, et selles pole mitte midagi halba. Tol õhtul küll kujunes nii, et ma ei läinud tema juurde, aga kunagi ei tea, millal järgmine kutse tuleb.

Lisaks actionile pealinnas, tabas mind ka see nädalavahetus päris korralik ehmatus maal. Noormees, kellelt oleks kõige vähem oodanud mingit tegutsemist või külge löömist otsustas mind lihtsalt õhtu lõpus suudelda. Ma ei tea isegi, mis ma tegin või mis edasi juhtus, aga sama kiirelt kui ta mulle lähenes, põrkas ta ka tagasi. Ega ma hästi ei mäletagi, mis ma talle ütlesin, aga igatahes tõukasin ma ta eemale. Ta pole kunagi minus erilisi tundeid tekitanud ega hakka ka. Olen selles enam kui kindel. Väiksena sai küll laululaval temaga käest kinni joostud, aga no mida veel viie aastased korda ei saada?
Nii kümme minutit pärast seda vahejuhtumit, teel koju, põrkasin kokku noormehega, kellega mul oli õnn oma esimene suudlus vahetada. Nüüdseks on sellest möödas juba mitu head aastat ja me mõlemad oleme seda unustamas. Kui välja aravata see, et purjus peaga ta ikka helistab mulle ja tuletab vanu aegu meelde. Nüüd siis ka ajas minuga väga viisakalt juttu ja sain temaga jälle hea kõhutäie naerda. Täpselt nagu vanasti. Ja muidugi ei läinud see meie kohtumine nii lihtsalt, kui ma arvanud olin. Kui ütlesin, et lähen nüüd koju, haaras ta mu kätevahele ja tegi otse suule musi. Olin totaalselt šokis. Seda ma küll oodata ei osanud. Muidugi ei lasknud ma tal end kaua seal sedasi musitada. Valasin ta kergelt sõimuga üle ja tulin tulema. Ta helistas mulle järgmisel päeval ja palus vabandust. Eks ma ikka annan. Kuid imelik tundub see kõik mulle siiski. Ei teagi kohe mida peale hakata. Arvatavasti olen lihtsalt meelitatud edasi ja lasen asjal jääda.

Kuid see kodumaine seebiooper pole ainus, mis mul siin viimasel ajal aset on leidnud. Nimelt võttis minuga ühendust üks minu sõbralistis juba väga pikka aega olnud hispaania päritolu noormees. Ma ei ole päris kindel, kas ma kohtusin temaga Hispaanias olles või tean, ma teda kuidagi teisiti. Igatahes hakkas ta minuga ükspäev suhtlema ja uuris, kus ma täpsemalt siin Eestis elan, millega tegelen jne. Selgus, et tal on plaanis lähiajal Euroopas väike ring teha ja ka Eestisse tulla. Nüüd olen temaga juba mitu päeva suhelnud nii facebookis kuika Skype'i teel. Tundub väga tore noormees. Asjalik, sõbralik, avatud ja peale kõige ka maru kena. Pole hetkel veel ühtegi halba sõna tema kohta öelda. Lubab mulle ka siis külla tulla, kui Eestisse jõuab ja kuidas mul saakski midagi selle vastu olla? Enda elu tuleb ikka huvitavaks teha! ;)

Olen nii kaua muretsenud selle pärast, et mu viimane mees minust ei hooli ja ma ei lähe talle korda, kui samal ajal on ümber tiirlemas ja mu elu huvitavaks tegemas nii palju teisi noormehi. Nendega küll ei ole tulevikku suhte näol, aga kas ma seda praegu üldse tahangi? Loeb positiivne tähelepanu ja teadmine, et ma pole üksi. Ma pole see kalts, kellena tema mind tundma paneb, vaid naine, kellel on tulevik teiste ja veel paremate meeste näol.

Ma ei ole vist ammu nii õnnelik olnud, kui praegu. Vabadus mõjub mulle hästi. Miski ei suuda mu näolt naertust pühkida ja ma tunnen tohutut energiat endast terve aja läbi voolamas. Olen nii kaua õnnetu olnud, et end rõõmsana tundmine on midagi tõsiselt erakordset. Hea on lõpuks ometi olla üle. Hea on tunda end vajalikuna. Hea on tunda end tahetuna.
Loodame, et see ka püsib ja sellest õnnest ei saa jälle õnnetust. Ma ise teen vähemalt selleks kõik! :)

Ja eks ootan huviga, mis elukesel minuga järgmisena plaanis on..

Sest TUGEV olla on hea

"Mis ei tapa teeb tugevaks!"

Jah me kõik teame seda ütlust, aga vahel on raske seda ka uskuda. Kõik raske paistab just tapvat, mitte jõudu juurde andvat.

Tugevus on midagi, mida ma inimestes üle kõige hindan. Kõva ja sitke pealispind, mis ei lase ühelgi maailma hädal end kõigutada. Selle pealispinna all võib küll peidus olla pehme sisu, aga see on just see, mis mind teisi imetlema paneb. Kui sisimus on puruks ja haavatav, siis tugev inimene suudab selle ümber luua vankumatu kaitsekilbi, mida ei saa murda keegi. Minu jaoks on tugevus näida haavumatu, kui tegelikkuses on inimene piinades. See on kunst, mida mina ei suuda ega oska. Kuid ei soovi midagi enamat, kui lihtsalt näidata maailmale, et olen kõigest sellest s*tast üle, mis mulle ette loobitakse. Tunnen viimastel päevadel, kuidas see koorik hakkab mu ümber vaikselt kuju võtma. See koorik tundub hirmutav, sest ma ei taha, et minust saaks ka külm ja kalk inimene, kellel puuduvad igasugused tunded. Ei soovi äärmusi, vaid seda, et tunduksin maailmale veidi tõsiselt võetavam just selle tõttu, et ei lase end kõigutada. Olen alati püüdnud seljatada raskused läbi naeru ja ükskõiksuse, aga enamasti ei õnnestu see mul kuigi hästi.
Mu silmad reedavad selle, mis tegelikult toimub.

Mida rohkem ja rohkem ma mõtlen kõige juhtunu peale, tunnen, et suudaksin olla üle. Suudaksin oma valu alla neelata, teha külma näo ja lihtsalt mööda kõndida. Tundmata midagi. Kuid tean ka, et vaja aega. See kindlus ei tule üle öö. Mida rohkem ma räägin oma lähedastele, mis viimasel ajal juhtunud on, seda rohkem saan kindlust, et asi ei ole mu piinu väärt ja see kõik tuleb selja taha jätta. Ja seda kohe. Ma tunnen, et lagunen vastasel juhul koost. Ma ei maga, söö ega tee midagi muud peale nutmise. Kaua ma nii edasi jõuan? Täna jõudsin arusaamani, et saagu, mis saab, ma pean tegema südame kõvaks ja edasi minema. Kustutama tema oma elust. Alustan tema eiramisega, mitte kontakteerumisega. Ma tean, et see ei saa kerge olema, aga tema ise teeb selle mulle üpris lihtsaks. Juba sellega, kuidas ta minusse ise suhtub. Laseb paista, et tahaks uuesti proovida ja siis jälle trambib mu koos kõigi tunnetega jalge alla. Ta ei vääri ühtegi minu pisarat. Ta ei vääri minult midagi. Lihtsalt viha tema vastu kasvab ja kasvab. Ja tema sellest saab aru alles siis, kui juba on hilja. Siis näitan mina talle keskmist sõrme ja naeran talle vaid näkku. Äkki saab ka aru, mida mina tundsin? Vaevalt. Sest tal ei ole tundeid.

Lihtsalt kohutavalt raske on näha, et inimene, kellest mina siin maailmas kõige rohkem hoolisin, minuga nii teeb. Ma ei tähenda talle ikka midagi, kui ta seab kõik need teised neiud minust olulisemale kohale, minu üle vaid irvitab ja on õnnelik, et saab mulle haiget teha.
Nüüd ka mina vaid naeran selle üle ja varsti küsin endalt, kes ta üldse selline on? Tean ma teda? Ei ole nagu tuttav vist?

Miks ma nutan Sind taga, kui mul on palju suuremaid põhjuseid nutmiseks?

SEST ET

Sest Sulle ju tegelikult meeldibki mulle haiget teha.. hambajäljed Su kaelal näitavad seda väga kenasti, kuna Sa oled nii uhke nende üle ja ei pelga seda mulle ka uhkusega näkku hõõruda...
Samal ajal, kui mina siin silmi peast nutan, Sina hullad tüdrukutega.
Väidad, et ma olen Sulle oluline, aga miks Sa ikka ja jälle minu kõrvale jätad ning oma fantastilised "sõbrannad" esikohale tõstad?
Ilmselt sellel lihtsal põhjusel, et ma ei tähenda Sulle mitte sittagi

Pisar pisara järel langeb mu silmist. Pisar pisara järel näen, et Sa ei hooli. Iga pisaraga jõuab mu mõistus reaalsusesse ja ütleb mulle, et Sa ei taha tulla tagasi. Kuid ma ei saa neid kuramuse pisaraid peatada. Nutan Sinu pärast ikka ja jälle. Ma ei usu, et see kunagi üldse kergemaks läheb. Mida rohkem ma Sinuga räägin, näen, et ma ei tähenda Sulle midagi. Ainult valed ja lootused. Ma ei jõua enam. Ikka ma veel ootan, et Sa tuleks ja ütleks, et armastad mind nii palju kui mina Sind. Aga Sa ei tee seda, sest Sa ei armasta mind. Sest Sa pole mind kunagi armastanud. See tunne annab mulle julguse ja tõsise tahtmise öelda, et ma ei taha enam elada. Neid ridu kirjutades mu käed värisevad ja klaviatuur on pisaratest märg, aga ma ei suuda peatuda ja mõista, et mees, kes minust ei hooli, ei ole neid pisaraid väärt. Aga ma nutan, sest ma tahan, et Sa hooliks. Tahan, et Sa kordki elus oleksid mees ja tunnistaksid, et oled midagi teinud valesti. Aga Sa ei tee seda. Mitte kunagi. Seega jään mina ikka siia, pisaraisse uppuma ja valu kätte surema. Miks Sa lõpuks aru ei saa kuidas Sa mulle haiget teed? Miks? Mina ju püüan. Ja ma arvasin, et see, mis eelmine nädal toimus, midagi ka tähendas. Sulle ju mitte.. Muidu ma ei nutaks siin jälle Sinu pärast.

Ma tahan, et see kõik läbi saaks. Saaks elu läbi, siis saaks ka see valu läbi

Tunne

"Minu südames sa elad, kenas päiksepoolses toas,
minu südames sa elad, seda keelata ei saa.."

Ei, ta pole mu südamest kuhugile kadunud. Ta on ikka seal. Nagu kindel kalju. Tunnen, et hetkel ei saa seda tunnet miski murda. Viimased päevad on selle tunnistajateks olnud. Kuid ma kardan. Kardan näha, mis edasi saab, kardan jälle tunda valu, kardan temast päriselt ilma jäämist, kardan astuda totaalselt tagasi vanale rajale. Kardan, sest ei tea, mis on õige.
Seda enam, et eile selgus valus tõsiasi, et ta on hetkest mil, minust lahku läks, maganud teise neiuga ühes voodis.. Ta kolis kokku võõra neiuga ja nüüd siis magab tema kõrval juba terve kuu. On see normaalne? Kas see tähendab, et ta saab nii kiirelt meist üle? On see süütu? Ma ei tea ja ma olen nii segaduses. Tahaks näha tema sisse ja teada saada kõik õiged vastused. Ise muidugi väidab ta, et ei ole temaga midagi teinud, aga kas ma peaksin teda seekord uskuma? Mida ma üldse uskuma pean? Nii raske on. Vahepeal ma juba tundusin, et suudan talle andestada, ta tagasi oma ellu lasta ja edasi minna. Nüüd ma jälle kahtlen. Samas on ta nii tugevalt mu hinges, et ma ei suudaks talle lihtsalt selga pöörata.

Nagu ta ise ütles mulle: "Ma suudan elada mõttega, et olen vaba, aga mitte mõttega, et mul pole sind."
Ilusad sõnad..

?

Dreaming Is Believing

Täna on olnud äärmiselt põnev päev. Eks ise tuleb ikka elu põnevaks teha, kui vähegi võimalik. Seda ma siis ka viimasel ajal teen.

Esmalt käisin oma eksi ema juures küünte hoolduses. On vaja ronida ikka ohutsooni, mitte endale intriigide vaba elu tagada. Kuid endiselt saan tema emaga väga hästi läbi ja ta on 100% minu poolt. Olen veidi üllatunud selle üle, aga põhjenduseks ütles ta, et teab täpselt, milline mees see tema poeg on ja ei andesta talle seda lollust niisama, sest tema nägi meis ilusat tulevikku. Ta rääkis mulle, mis tema kuulnud temast on üldse, aga nagu välja tuli, tean ma isegi rohkem tema käekäigust kui ema. Ühel hetkel aga astus siis kõnealune noormees sisse. Milline emotsioon... Nii kaame pole vist keegi veel näost olnud. Ta tuli sinna juuksurisse ega osanud mind eest leida. Alguses kükitas vaikselt teises ruumis, aga siis tuli meie juurde. Uuris kuidas mul läheb, mis on iseenesest väga üllatav. Viimastel päevadel on ta taas minuga ülbe olnud ja tekitanud minus vaid vastikuse tunnet tema vastu. Eks sellepärast ta ka nii ehmunud oli mind nähes. Rääkis siis seal oma emale, et tuli maasika ärist ära ja nüüd töötab vanalinnas ühes baaris barmenina lisaks sellele turvamehe tööle seal Shimos. Ja muidugi eputas ka ellega, et õhtuid tema kodus ei veeda, joob ja hea, kui öösel kodu üles leiab. Rääkis veel, et kolib ära kuskile mingi sõbrannaga elama. Tore teada seda kõike. Kuidagi vastik oli olla seal. Ta on nii üleolev ja nii rahul sellega, et nüüd ainult joob ja vallaline on. Las ta olla. Mina olen ka rahul, et temast lahti sain. Ta ei ole enam mees, keda tahta.

Ja sellele kohtumisele järgnes hirmus vajalik ja hirmus põnev tindi-nõel teraapia ;) Selliseid teraapiaid läheb ikka vaja. Nagu eile shopingu teraapia jne. Igatahes olen teraapia tulemusega ülimalt rahul! Eks näis kuidas teised reageerivad.. sest olgem ausad vaid mina ise teadsin sellest

Ja õhtul ootab ees põnev öölaulupidu, kus kavatsen tänasest päevast viimast võtta! Sest üle väga pika aja tunnen, et armastan taas ennast :) Ja see tunne on NII hea!

Lovers gonna love and haters gonna hate!

Uus ja põnev

Kui inimene, keda sa tegelikult ei tunnegi ja päris elus vaid põgusalt näinud oled, hakkab aktiivselt kontakti otsima, siis mida sa mõtled? Mida mina mõtlen?

Kuna tegu on vastassugupoolega, siis arvan, et ju on ta huvitatud minu tundma õppimisest või on ta huvitatud minust kui naisest või on minuga suhtlemisel tema muud huvid kuidagi mängus. Need on ainsad variandid, mis mulle pähe tulevad, kui näen telefoni ekraanil vilkumas jällegi tema nime. Ja igakord, kui seda näen tuleb mul kõhtu karussel ning silm lööb särama. Ma tean, et ma ootan tema kõnesid, olgugi, et vist ei peaks ega tohiks ka. Aga põnev on. Mulle meeldib see ärevus, mis ta minus tekitab. Nii palju, kui mina temaga suhelnud olen ja teda näinud olen, meeldib ta mulle väga. Loomulikult ei tohi ma oma tunnetega kuskile kiirustada enne, kui olen lõpuks temaga maha istunud või väljas käinud ja teda paremini tundma õppinud. Loodetavasti juhtub see peagi. Eile lubas ta mulle, et järgmine laupäev tuleb mulle kindlasti külla. Kahju, et ta Soomes on, muidu ma arvan, et tunneks teda juba hulga paremini. Selle aja, mis ta siin oli ja puhkas, ei olnud väga võimalust kohtuda. Ühel ööl pidi ta koos sõbraga külla tulema, aga kell oli siis juba liiga palju ja nad siiski ei tulnud. Ta veel helistas mulle öösel, et ikka üksi tuleb, sest tahab mind näha, aga jättis ikkagi tulemata. Pärast seda on ta mulle igapäev helistanud või kirjutanud. Eks ta ole varem ka püüdnud mu tähelepanu võita, aga siis oli mul mees ja ma ei pannud seda lihtsalt tähele. Ta on mind korduvalt välja kutsunud ja paaril korral isegi ukse taga käinud, aga igakord on läinud kuidagi nii, et me ei ole kokku juhtunud. Ma ei pidanudki seda vajalikuks. Aga nüüd ma ei jõua meie kohtumist ära oodata! Kujutlen juba ette kuidas asjad lähevad, kuhume me minna võiks või millest rääkida. Püüan küll asja kaine mõistusega võtta, aga päris raske on, sest ma olen juba pilvede peal omadega :)
Oih ups, see käis kiirelt!

Lisaks temale pakuvad mulle rõõmu veel 2 noormeest, kes oma lõõpiva flirdi ja ilusate sõnadega tuju lakke kruvivad. Ma olen neile flirtivatele südamete murdjatele tänulik, sest nende abiga oli mul tohutult palju kergem sellest lahkuminekust üle saada ja on ka nüüd lihtsam oma eksi vallutusi eirata.

Aga see noormees seal üle lahe on vaieldamatult minu põhjus edasi liikuda, minu hetke õnne allikas, rõõmu kahekordistaja ja silmasära andja. Olen rahul!


Tänu sellele kõigele olen hakanud jälle lõbusamat muusikat kuulama. Üks mis mu peas kogu aja kummitab:

Okouuuu

"Coming on my mind.."


Mis mõttes nagu see armumine nii kähku käib? Või on see lihtsalt meeldimine või sümpaatsus või mõnus tähelepanu armastus või hoopis KEVAD?
Ei, see vist on ikka armumine, aga miks see nii ruttu tuli?

Viimaks?

Möödas on 2 nädalat ja 4 päeva.
Nüüd see vist juhtus. Jah, ma olen üpris kindel.

Üleeile õhtul kohtasin oma südamevalu põhjustajat. See juhuslik kohtumine viis meid sinna baari, kus ta nüüd töötab ja kus meie lugu lõhenema hakkas. Oleksin võinud talle ära öelda ja mitte minna, aga tundsin, et just temaga rääkimist läheks mul vaja. Lootsin sellega lahti saada oma kahtlustest ja segastest tunnetest tema vastu. Sinna minek oli küll valus ja kiskus mõned haavad lahti, aga tema enda nägemine oli kuidagi hea. Ma ei tundnud seda viha tema vastu enam, mis varem. Kuidagi vana hea rõõm tuli hinge, kui teda nägin. Samas oli see tühi rõõm, ei midagi muud. Ühtegi sügavat tunnet või vajadust, et ta mu lähedal oleks ei olnud. Vastupidiselt sellele, mida ma kartsin. Olin veendunud, et kukun tagasi ta käte vahele, kui teda näen. Seda ei juhtunud.

Istusime ja rääkisime kõigest juhtunust ja kumbagi uuest elus täie rahuga. Läbi naeru ja naljade, nagu me polekski tülis. Sain talle lõpuks ära selgitada kõik oma tunded ja hirmud, selgeks teha, et ma ei jätnud teda niisama, vaid suurest valust. Tema tunnistas mulle palju asju üles ja palus vabandust kõige eest. Olgugi, et talle andeks ma nagunii ei anna.. Sest ma ei saa. Tunnistas mulle, et ei oska oma tundeid näidata ja tegelikult on tal ka väga valus. Muidugi ma usun seda, aga seda, kuidas ta minuga käitus ei õigusta miski. Neiu, kelle pärast me lahku läksime, ilmus veidi pärast meie saabumist samasse baari. Selgus, et ta on mingil põhjusel tülis mu eksiga. Ju siis suur vajadus sai otsa? Kes teab..

Kuid ta on rahul oma uue eluga. Uued inimesed, palju vaba aega ja lakkamatu pidu. Väitis mulle, et talle väga meeldib. Ma ei saa talle seda ka pahaks panna. Olgu, natukene ikka panen. Mina ei suutnud talle pakkuda vahelduvaid sõpru, koguaeg uusi kohti, sõltumatust ja igapäevast joomingut. Mina sain pakkuda talle vaid oma täit armastust, stabiilsust ja hoolitsust. Ju oli talle sellest vähe. Ta väitis mulle ka, et ei ole pärast mind kellegiga maganud. Ma ei teagi kas uskuda või mitte..

Ma ei näinud teda eile enam selle sama inimesena, kellega ma koos elasin. Ta on muutunud. Ta on räpakam ja ennast käest lasknud. Rääkimata tema käitumisest ja suhtumisest kõigesse enda ümber. Ta ropendab vahet pidamata ja on lohaka sõnavaraga. Mitte enam see armas noormees, kellesse igaüks armuda võis just tema headuse ja väljapeetuse pärast. Teda sellisena nähes tunnen, et ma ei tahagi teda tagasi, sest seda meest, kellega mina koos olin, ei ole enam olemas. Ta on lihtsalt haihtunud koos tunnetega minu vastu. Ehk ta oligi muidu selline, aga lasi mulle paista teistsugune? Kes seda enam teab. Nüüd näen vaid seda, kellena ta end hetkel näitab.

Mu hinges on rahu. Ma olen õnnelik. Ma sain end nii kaugele, et suudan temaga ilma pisarateta koos olla, ilma karjumata ja tundeta, et tal on minust ükskõik. Nüüd näen, et ta tahaks isegi pingutada meie nimel, aga see ei tekita minus mingeid tundeid. Võiksin temaga edasi suhelda kui tuttav, aga ei midagi enamat. Lubas mulle, et helistab mulle varsti jälle. Nagu ma ta blogist lugesin, meeldis talle üleeilne õhtu. Eks näis mis aeg toob, aga hetkel ei tahaks ma teda uuesti näha. Kardan, et see hea tunne kaob ja mul hakkab jälle valus.

Praegu siis naudin rahulolutunnet ja lähen eluga edasi. Täie rauga! Sest nagu viimased päevad näidanud on, on mul neid võimalusi edasi liikumiseks jalaga segada! :)

"Igatsus teeb head"

Järjest rohkem jäävad silma need õnnelikud paarikesed minu ümber. Tänaval käest kinni hoidvad turtel tuvid, facebookis piltidel musitajad ja lihtsalt pidevad oma õnne kuulutajad. Kõigil on kõik nii hästi ja ideaalsed suhted. Tööl mõni muust ei räägigi, et tegi oma elukaaslasega seda ja teist. Küll, et neil on nii ja neil on naa. Ikka ja alati rahuloluga tõdevad nad, et armastavad teineteist nii palju. Varem ma sain kaasa rääkida ja nautisin teistega oma suhte võlude jagamist, aga nüüd on see mulle koormav. Sest minu kõrval ju ei ole kedagi. Ma olen üksi. Raske on kuulata, kui õnnelikud kõik on oma suurepäraste meestega ja kui hästi nad oskavad oma suhtes käituda.
Ma olen kade, tunnistan seda ausalt. Mul oli ka ilus suhe, kuni kõik läks alla mäge. Ma igatsen neid ilusaid hetki kahekesi, neid sooje kallistusi ja pisikesi armsaid musisid filmi vaadates. Igatsen lähedust. Varem ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. See oli nii igapäevane. Aga nüüd kus ma olen üksi, tunnen, et vajan seda nii väga. Vajan teda enda kõrvale. Tahaks sellest tundest juba vabaks saada. Ma ju ei taha teda igatseda ja ma ei tohikski, aga ma ikka teen seda. Jube halb on sõltuda kellegist ja mingist tundest nii palju, et elamine muutub raskeks.
Möödas on 2 nädalat ja 2 päeva. Öeldakse, et kahe kuu pärast hakkab ununema, aga mul on sinna ikka veel väga pikk maa minna...

Just love

"I love you every day, but just some days I would love to sell you online."


Ja täpselt nii ongi, tee mis sa tahad

Varsti ehk

Olen mõelnud, et varsti võiksin vaikselt hakata temaga uuesti suhtlema. Tunnen, et kunagi on minus see jõud olemas, et ilma suurte tunneteta ja valuta temaga vestelda ning koos aega veeta. Kuid selgemast selgem on, et mitte veel.
Tema postitused facebookis ja tema seal online nägemine panevad veel südame kõvasti värisema. Ja kui teda online pole, mõtlen koguaja kus ning kellega ta on. Rääkimata tema blogi postituste lugemisest, tänu millele ma tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta ja küsin endalt, miks ma temaga üldse koos olin? Kui peaksin temaga kokku ka saama, siis ma murduks. Olen selles enam kui kindel. Viimati, kui teda nägin, pidin valu kätte ära surema. Pisarad lihtsalt voolasid ja kõhus keeras. Ma ei oska veel tugev olla, aga olen positiivne ja loodan, et ühel päeval saan ta jälle oma ellu lasta. Küll teises rollis kui varem, aga siiski. Sest ma ei taha temast kui inimesest loobuda. See on loll, aga nii ma tunnen. Ma pean olema enda vastu aus.



Ja jätkuvalt ma ootan, et ta minuga ühendust otsiks, et ta näitaks üles tahtmist midagi muuta. Jään vist seda oodates halliks. Sest tal pole minust ju sooja ega külma.

Iseseisvuse mitu tahku

Elu on õpetanud mind iseseisvaks juba väga väiksest peale. On tulnud leppida faktiga, et ema on koguaeg tööl ja ise tuleb ringi liiklemisega hakkama saada. Väikeses kohas elades ei olnud see ka raske. Vanaema elas vaid üle põllu silkamise kaugusel ja ükski metsarada ei olnud mulle võõras. Koos vaid aasta vanema õega, sai läbi käidud kõik võimalikud kohad, mis ümbruskonnas leidusid. Olid need siis järve äärsed võpsikud, küla servas asuvad heinamaad, künkad või metsaalused. Kunagi ei läinud ringi kondamiseks vaja ema kätt. Hiljem lõi iseseisvus välja juba lähedal asuvas linnas kunstiringis käimise ja erinevatest organisatsioonide tööst osa võtmise näol. Ja kui tuli aeg, siis kolisin linna, et gümnaasiumis käia, olgugi, et oleksin võinud vabalt ka koju jääda, sest sealt linna on vaid 21 kilomeetrit. Seejärel kolisin juba pealinna, et minna ülikooli. Kuid ma ei olnud kunagi päris üksi. Alati oli toeks vanem õde, keda küll olude sunnile minu jaoks järjest vähem ja vähem olemas on. Ühtegi reisi, koosolekut või üritust ei jätnud ma ära saatja puudumise tõttu. Koos kellegagi minek tundus nii teisejärguline ja ebavajalik. Olin uhke, et olen iseseisev, isepäine ja nautisin seda täiel rinnal. Sest kõrvalt nägin, kuidas paljud mu sõbrad ei julgenud üksi eriti kuskile minna ning minu jaoks tundus see absurdne. Elu lõpuni ei saa ju kellegi teise najale rippuma jääda, ega ju?

Kuid nüüd olin harjunud kõike tegema koos oma elukaaslasega. Kõik käigud sai tehtud koos, kõik tähtsad otsused ja mõtted sai koos läbi arutatud. Ma ei olnud üksi. Ma ei vajanud iseseisvust, sest me olime komplekt. Kuhu teda kaasa võtta ei saanud, sinna ma ei läinud. Tean, et see ei olnud õige, aga tol hetkel luges mulle vaid turva tunne, mida tema mulle pakkus. Ma teadsin, et ta on alati olemas ja alati valmis koos minuga kõikjale minema. See oli üks parimaid tundeid maailmas. Kuid see põrmustas mu iseseisvuse. Ma ei läinud üksi isegi maale emale ja vanaemale külla. Koosolekutele läksin koos temaga ja kui teda kaasa ei tohtinud võtta, ootas ta mind ukse taga. Poes käisime koos. Linnas asju ajamas ja peol. Kõikjal. Teised õppisid ka sellega arvestama, et mind ei olnud üks vaid kaks. Selle tundega oli kerge harjuda, et keegi on su kõrval ja võid talle ükskõik mis olukorras toetuda.

Praegusel hetkel on tohutult raske jälle ümber harjuda. Koju tulles on tuba tühi, bussipeatuses ei oota mind enam tuttav nägu, lõunaid ei veeda me enam kahekesi, voodi on suur ja külm, kodu on vaikne, kõik käigud tuleb teha üksi, muredest rääkimiseks tuleb haarta telefon ning helistada mõnele lähedasele jne. Asju, mis on muutunud on palju. Tunnen, et olen kaotanud suure osa oma iseseisvusest ja julgusest olla iseseisev. Ma ei taha olla üksi. Mul on vaja kedagi enda kõrvale, kelle najal edasi minna. Loodan südamest, et see tunne on ajutine. Ma tahan oma isepäist elu tagasi. Tahan tagasi vana mina, kes ei löö risti ette millelegi. Kes naudib elu just sellisena nagu see on. Nüüd hindan end hoopis teisiti, väärtustan enda juures teisi asju. Vähemalt tean ma, mida tahan muuta ning kui ma olen mõttega asja juures, saan ka sellega hakkama. Sest iseseisev elu on hea elu ja ma tahan seda tagasi! Punkt.

I was your woman

Tõotus

Kuna viimased poolteist nädalat on saanud tavaks, et mul on aega ülearu, siis hakkasin ma üle väga pika aja jälle filme vaatama. Ühel õhtul otsustasin vahelduseks komöödiatele vaadata romantilist draamat, milleks oli "The Vow". Ma ei teagi nüüd, kas selle vaatamine oli hea või halb mõte. Ei suuda otsustada. Igatahes kuulub see film sellest hetkest minu lemmikute hulka. Miks see film mulle eriti südamesse jäi, oli üks öeldud lause ning filmist läbi kumav veenduvus, et kui sa kedagi armastad, võitled tema eest lõpuni ja annad endast kõik, et seda armastust tagasi saada, kui midagi peaks viltu minema. See lause, mis mulle südamesse jäi, kõlas umbes nii: "Kui inimene on meie suhtes nii palju õigesti teinud, siis miks jätta ta vaid ühe asja pärast, mis ta valesti tegi?" See pani mind väga sügavalt järele mõtlema, miks ma oma armastuse nii lihtsalt kõrvale jätsin. Tean, et asju, mis valesti oli, ei olnud vaid üks ega kaks. Mul sai lõpuks mõõt täis. Sest viimased probleemid, mis meil olid ei olnud ju väikesed. Alandus ja ära kasutatud tunne ei jäta mu hinge rahule ja saan aru, et meil ei oleks nagunii enam pikka tulevikku olnud. Kuid see lause pani mu kahtlema. Pani mu pähe mõtte, et ma andsin liiga kergelt alla. Kuid samas ma tean ka, et kui ta ise oleks kohe alguses meie päästmiseks midagi ette võtnud, siis ma üldse ei kirjutaks neid ridu siia. Me oleks koos ja me oleks saanud üle sellest kõigest. Kahekesi. Olen enda vastu aus ja ütlen, et tahan teda tagasi. Kuid nüüd on liiga hilja, tean, et ta pole seda väärt, tean, et juba enda pärast ma ei tohiks nii mõeldagi. Aga ikka tekib see mõte.
Vaikselt püüan temast kaugeneda, aga tema facebooki sõbralistist ära kustutamine tundub veel ületamatu raskusena, seega ei tee seda veel. Olgugi, et tänu sellele näen kui õnnelik ta on oma uut elu uute naiste keskel elades, mind olematuks tunnistades.


Peas kummitavad sõnad:


"When a heart breaks it don't break even"

Kuidas defineerida armastust?

"Armastus – see pole kirg. Armastus – see pole emotsioon. Armastus – see on sügav mõistmine, et teine inimene täiendab Sind, aitab Sul saada terveks ringiks. Teise inimese juuresolek muudab Sind veelgi tähenduslikumaks. Armastus annab vabaduse olla Sina ise – see pole omamine." - Osho

Aeg ja sõbrad

"Murtud südant parandavad vaid aeg ja sõbrannad"

Möödas on nädal ja neli päeva.
Liiga vara on edasi minna? Jah, on küll.
Seega olen jätkuvalt takerdunud mõtetesse ja küsimusele miks. Kuid järjest rohkem tunnen, et olen piisavalt tugev, et see kõik ühel hetkel selja taha jätta. Aeg on see, mida mul nüüd on. Tihti ei ole mul sellega midagi teha. Püüan end matta töösse ja olla inimeste keskel nii palju kui vähegi võimalik. See takistab mul mõtetel lasta minna oma rada. Kui olen koguaeg tegevuses, leian ma jaksu, et edasi minna.

Seda enam, et olen viimasel ajal märganud, et inimesed, kes siis kui ma suhtes olin minuga ei suhelnud, on hakanud taas sidet looma. Olen saanud palju tähelepanu noormeestelt, keda ise varem tähele ei pannud. Neil on tekkinud huvi ja nad võtavad ühendust. Kes lihtsalt meelitab, kes üritab toeks olla, kes lausa lööb külge. Nad nagu näeks võimalust. Nii vanad tuttavad kui ka uued inimesed kellega hiljuti tutvunud olen. Või on asi selles, et ma ka ise olen neile rohkem avatud? Varem mulle tundus vale nendega nii vabalt suhelda. Oli nagu tõrge ees. Samas miks ma poleks tohtinud? Ega inimestega suhtlemine pole kuritegu. Seda enam, et enne oma suhte algust olin ma aktiivne suhtleja ja käisin palju väljas. See oli minu osa elust. Nüüd tunnen, et see hakkab vaikselt taastuma. Ma ei oota ega looda seda flirtimist, mis hiljuti on mind ümbritsenud. Ma tahan vaid lõbutseda ja tunda, et keegi minust hoolib, et keegi ka ihaldab mind. Sest meie suhte lõpp viis minult kogu enesekindluse, mis mul oli. Hetkel vajan vaid tuge ja inimesi, kellega on lihtne suhelda. Muidugi mõistan, et tunded võivad mängu tulla ja selle tõttu võin mina kellelegi hoopis haiget teha. Loodan südamest, et midagi sellist ei juhtu. Loodan ka, et noormees kes mind kahe päeva eest suudelda üritas, ei tunne midagi tõsist, sest mina ei ole valmis edasi minema. Ma ei ole valmis end kellegi teiste kätesse andma. Tahan veel aega. Tahan elus üle pika aja asju rahulikult võtta. Mõelda, mis on minu jaoks kõige olulisem ja mida teha selleks, et ma oleksin õnnelik.

Eks vaikselt hakkavad asjad liikuma ja muutuma. Ühel hetkel on aeg viinud mu nii kaugele, et olen valmis alustama puhtalt lehelt ja andma teistele inimestele võimaluse.

Ma küll ei ole kindel miks, aga mulle tuli meelde see ütlus. Ehk tähendab see midagi head? Loodan :)

"Love begins with a smile,
Grows with a kiss,
And ends with teartrop"

"Don't worry, be happy!"

"Kevad on käes! Kõik on nii ilus ja sa saad hakkama! Kõik saab nüüd vaid paremaks minna!"- kinnitas mulle mu väga armas sõbranna ükspäev.

Olen kindel, et tal on õigus. Tahan seda uskuda. Sest päike paistab, ilmad lähevad ainult soojemaks ning inimestele on naeratus näol. Ootan ja ootan, et mul läheks kergemaks, et valu taanduks ja tühjus saaks otsa. Usun, et see varsti ka juhtub. Tulevad uued inimesed mu ellu, kurvad mälestused tuhmuvad ja teevad ruumi uutele algustele. Püüan olla positiivne, kuigi see on rohkem kui raske.

"Pea püsti!" ütlete, seda ma siis ka teen. Jätan valu enda sisse ja näitan maailma, et mind ei saa murda ja lähen edasi.
Kas see on lahendus?
Eks näis

Seosed

Pärast lahku minekut olen hakanud muusikat teisiti kuulma.
Kuulen sõnu, millel on tähendus ja millel on tugev side minuga. Varem mulle lihtsalt meeldisid laulud. Laulud, mida oli hea kuulata, kuid millega ei tekkinud seda ära tundmise tunnet.

Need laulud, mis minu elu ja tundeid hetkel kõige paremini kirjeldavad saavad olulise koha ka minu blogis. Võib-olla on siis lihtsam mõista, mida ma parajasti tunnen ja läbi elan.

Just see Beyonce laul, on pannud mind mõtlema. Mida rohkem ma selle sõnadesse süvenen, tean, et need sõnad kirjeldavad sõna-sõnalt seda, mida mina läbi elasin meie viimase koos oldud kuu jooksul.
(Välja arvatud see laste ja koera asi seal laulu alguses)

Väsimus

Uni ei ole ainus, mis võib tekitada inimeses tunde, et ta enam ei jõua eksisteerida. Ei ole ainsad puhkamata keha ja vaim, mis panevad inimest oma jõus kahtlema.

Ma olen väsinud.
Väsinud võitlemast ja õigustamast.
Väsinud kuulamast kui loll ma olen.
Väsinud mõtlemast, mida ma oleks pidanud teisiti tegema.
Väsinud teadmisest, et mina olen süüdi.

Mu pere, mu sõbrad, mu tuttavad korrutavad mulle vahetpidamata, et mul pole mõistust, et ma olen selgrootu ära kasutatav. Ma tean, et ma olen loll ja halb inimene, aga ma ei saa ka midagi teha, et seda muuta.

Kui ma pühendun kellelegi, siis seda täiega. Andes talle kõik. Ma ei oska teisiti. Harjuge ära.
Ma ei suuda näha teist inimest hädas, teda aitamata. Ma ei saa näha lähedast kannatamas, kui saaksin teda aidata.
Olgu selleks hädaliseks keegi mu perest, keegi kellest kogu südamest hoolin, kolleeg, kellel vaja vaba päeva või see Soome joodik seal sadamas, kes püsti ei seisa.. Mul ei ole südant öelda inimestele "EI", kui minu võimuses on öelda "JAH".
Kuid see on see, mille pärast saan katkematult vastu päid ja jalgu.
Kui loll ma ikka olen...
Kui ära kasutatav ma...
Kui naiivne...

Jah, ma tean seda, aga ma olen väsinud selle kuulamisest. Ma ei jõua hakata neile vastu ja näidata, et minus on palju rohkemat kui vaid nõrk vaim ja loll pea. Seega ma lasengi paista, et olen see rumal naine, kes elust mitte sittagi ei jaga.
Ma ootan toetust ja mõistmist, mitte lakkamatut halvustamist. Kuid seda ma ei saa

See laul ütleb sulle, mida ma tunnen, kui ma sulle mõtlen

Hetked

"Mõni hetk on elus ilusam, kui teine,

mõni hetk on kohe väga, väga ilus..."

Hetked- väikesed osakesed, mis moodustavad millegi imelise- mälestuse. 

Just hetked on need, mis siin elus kõige rohkem loevad. Neist võib sündida midagi suurt, kasvada midagi võimast, areneda midagi, mis muudab tervet elu. Kuid see mis võib luua, võib ka hävitada. Vaid üks hetk võib purustada ka kõik unelmad, lootused ja ootused. 

Minu elus on palju hetki, mida ma ei tahaks mingi hinna eest unustada. Neist on kasvanud suur ja võimas mälestus, mis on muutnud minu arusaamu ja elu. Kuid enam on olnud neid hetki, mille eest ma annaks üks kõik mida, et neid olematuks teha. 

***

Mu elu ei ole olnud kunagi kerge. Kellel on? Igal on omad mured ja probleemid. Omad katsumused ja kannatused. Kuid viimasel ajal tunnen, et elu on minuga ülekohtuselt ebaõiglane. Olen panustanud kõik, et teha teisi õnnelikuks, et käia teiste soovitud radu, et anda teistele kõik, mis mul on. Olen teinud kõik, et hoolida kõigist, et mitte teha liiga kellelegi. Olen võidelnud, et saabuks õiglus, olen andnud, et teised saaksid anda. Kuid  mida olen ma selle eest vastu saanud? Eks õige ole ütlus, et kõik hea, mis sa elus teed, maksab hiljem sulle kätte. Kurb on tunnistada, et nii see kahjuks on. See on elu. Elu annab sulle jalaga tagumikku hetkel, kui oled veendunud, et kõik saab nüüd vaid ülesmäge minna. Kui lootused on kõrgel ja pea püsti, saad vastu kukalt ja kukud, ega tea kas enam iial tõused.

***

Ja miks just hiljuti on hakkanud mul peas kummitama mõte, et ebaõiglus on ainus õiglus siin maailmas? Nimelt seepärast, et täpselt nädal ja 3 päeva tagasi jäin ma ilma kellegist, kellest siin maailmas kõige rohkem hoolisin- oma elukaaslasest. Ta astus mu elust välja viisil, mida mina kõige vähem oleks osanud oodata. Seda eriti selliselt inimeselt nagu tema. 

Sooja ja suure südamega noormees, kes oli minu nimel valmis tegema kõike- ronima kasvõi kõige kõrgemasse tippu, tooma mulle kuu otse taevast või viskuma minu eest rongi ette. Kuid kahjuks see mees on kadunud. Mäletan veel selgesti neid meie hetki. Neid meie momente, kus ma olin hingetuna tema kätevahel ja ei osanudki muud tahta, kuid vaid talle kuulumist. Tema armastuse nimel olin valmis ohverdama kogu oma elu. Ja seda ma tegingi. 

12. augustil, kui esimest korda kohtusime, ei osanud ma arvata, et me kunagi õnnelikult koos elame. Olin kahtlev. Ma ei osanud tolajal mehi usaldada. Kuid mingil viisil suutis tema mind seda uuesti tegema panna. Võib-olla oli see tema naeratus? Võib-olla tema pruunid silmad ja lahke olek? Võib-olla see, et ta pani mind tundma nagu ainus naine maailmas? Igatahes armusin ma temasse võrdlemisi kiirelt. Tema hoolitsused, hellitused ja piiritu armastus muutsid mu relvituks. Mäletan neid arvutuid magamata öid, kus me lihtsalt rääkisime. Rääkisime oma elust, inimestest, maailmast. Tundsin esimest korda oma elu jooksul, et saan üht meest täielikult usaldada ja oma elu jagada. Kõik need lugematud ilusad sõnad, kaunid hetked käsikäes- need muutsid meie alguse meeldejäävaks ja ilusaks mälestuseks. Mäletan veel kui imestunud ma olin, kui teda esimest korda köögis sehkendamas nägin. Ta tegi minu eest kõik- pesi nõud, tegi söögi, koristas, küüris pliidi. Kuid see, mis ta minu jaoks füüsiliselt tegi ei olnud ainus asi, miks ma teda nii väga armastasin. Ta oli mu hingesugulane. Minu täiuslik teine pool. Ilma kelleta ei kujutanud ma enam oma elu ette. 

Meie suhe arenes tormilise kiirusega. Järgmine hetk elasime me juba koos ja nautisime iga sekundid kuuludes vaid teineteisele. Kuid minu lootus, et meie suhe ka sellisena püsima jääb, kukkus võrdlemisi kiirelt kildudeks. 

Kuna tema eelmine naine määras talle kohtu kaudu alimendid, siis laiutas hetkega tema pangakontol -800 eurot. Sealt algasid meie suhte keerdkäigud. Kuna võlg oli suur ja seda üksi tasuda ta ei suutnud ning selle tasumise kõrvalt ei jäänud tal sentigi raha elamiseks, otsustasin mina oma abikäe ulatada. Sellest hetkest elasime minu raha eest, mida mina sain paari korrastel visiitidel kuus maale. Ka tema sai raha ema ja vanaema käest, aga meie väljaminekud olid piisavalt suured, et pärast igat raha saamist oli see jälle otsas. Nii me elasime paar kuud. Mina käisin koolis, tema tööl. Kuid siis jäi ta ka tööst ilma, elukohast. Nägin kui murtud ta oli ning teadsin, et tal pole kuskile minna. Seega võtsin ta täiesti enda tiiva alla. Jätsin kooli pooleli ja hakkasin ise endale tööd otsima. 

Tema aga muutus. Muutus juba enne töö kaotamist. Miski ei tundunud teda enam huvitavat. Oma vaba aja veetis ta arvutimänge mängides ja minuga vaieldes. Meie suhe hakkas purunema. Polnud enam juttugi sellest kirest, sellest ihast, mis meil alguses oli. Olgugi, et algusest oli möödas vaid 4 kuud. Ta ei tahtnud mind enam. Kes peaks ind veel tahtma, kui mitte mu oma mees? Probleem, probleemi järel elasime edasi. Püüdsin selle kõik kõrvale jätta ja temaga õnnelik olla. Nutsin end õhtu õhtult vaikselt magama, kui tema minu kõrvalt rahulikult magas. Püüdsin korduvalt temaga nendest asjadest rääkida. Püüdsin teda mõista. Ma polnud nõus teda hülgama. Ma tahtsin, et kõik saaks ainult korda.. Tahtsin, et ta oleks õnnelik. Pikkamööda hakkasin märkama, et enam ta ei küsinud, kui mu rahakotist raha võttis, ta ei näidanud üles tänu, kui ta eest mõne makse tegin. Sellest sai tavaline asi. Minu käes oli rahakott ja nii see jäigi. Saan aru, et tal oli mugav, aga mida mina tahtsin oli vaid austus ja tänu selle eest, mis ma tema jaoks teinud olin. 

Kui tööle sain, lootsin, et kõik läheb jälle joonde. Vahepeal läkski. Ta ootas mind pikkisilmi koju, tegi mulle süüa, tõi lilli, käis tööl külas. Seda kõike hetkeni, mil ta ka ise tööle sai. Nimelt otsisin ma talle töö ja juba esimesel päeval otsustas ta minust eemale astuda. Juba umbes nädal enne tema tööle saamist ütles ta mulle, et tal on minuga igav. Et me peaks rohkem väljas käima, jooma ja inimestega suhtlema. Ma mõistsin teda. Loomulikult. Olin raha teenimisega nii ametis, et ma ei suutnud enam õhtuti pärast tööd midagi teha. Olin lihtsalt nagu laip. 

2. aprill, meie 6 kuu tähtpäev, oli üks neist päevadest, mida ma ei nimetaks oma eriliseks päevaks. Meil polnud raha, et tähistada, tal polnud tuju, et minuga olla. See oli nagu iga teine päev kodus. Sellest järgmisel päeval oli tema esimene tööpäev. Olin põnevil ja elasin talle kaasa. Lõpuks hakkas kõik joonde saama. Algus meie parema tuleviku jaoks oli tehtud. Sel päeval olin saanud raha ja valmistasin talle koju tulekuks õhtusöögi, tõin poest joogid ja valmistasin kõik tema tulekuks ette. Kuid siis tuli kõne, et peab hilisemaks tööle jääma. Olin nördinud, aga otsustasin ta ära oodata. Ootasin ja ootasin... Lõpuks jäin magama. Kui ta öösel tuli, haises ta alkoholi järele ning teatas, et käis töökaaslasega dringitamas. Püüdsin oma valu alla neelata. Püüdsin teha näo, et mind ei kõiguta see, et ta ei tulnud koju, vaid veetis õhtu võõra neiuga juues. Olin sellest üle. Ta ka veenis mind, et asi on süütu, aga fakt, et ta eelistas tol õhtul seda neiut minule, tegi põrgu valu. Ta tahtis, et ma temaga kohtuks ja näeks, et midagi ei ole. Läksime siis välja koos ja mida mina nägin oli täpselt vastupidine. See neiu oli tema ümber nagu kleeps ning ega ta ise ei olnud ka selle vastu. Ma tõesti ürtasin mõelda, et ma kujutan ette. Et kõik on tegelikult korras. Aga kui need tema ära kadumised hakkasin korduma, ei suutnud ma enam valule vastu anda. Kord tuli ta temaga koos taksoga koju hommikul kell 7, kord läks "vennaga" kokku saama, kuid veetis öö temaga. Otsustasin anda talle viimase võimaluse asja parandada, sest minu valutav süda ei kannatanud seda enam välja. Seda enam, et tema arvates olin ma ebaõiglane ja üle dramatiseeriv. Ta tegi mu oma sõnadega maatasa ning ütles, et selle pärast, et mulle ei meeldi see neiu, ei kavatse tema jätta temaga kohtumist. 

Päeval, mil mina maale oma ema juurde sõitsin, lubas ta, et ei lähe välja ja on korralik, sest tahab oma viimast võimalust hoida. Kui hilisõhtul talle helistades selgus, et ta siiski on selle neiuga, ei osanud ma enam midagi teha. Minu süda oli seest välja tõmmatud ja tükkideks kistud. Nutsin terve öö mõeldes, mida ta teeb. Kuna ta ei ajanud ka mitte midagi tagasi ja andis hoogu mu kurbusele sellega, et mu reaktsiooni naeruvääristas, ei suutnud ma enam kainelt mõelda. Mõtlesin veel talle andestada ja temaga koos eluga edasi minna, aga pärast kuulmist, et ta oli juba päev varem plaaninud töölt end vabaks võtta ja jooma minna sellega neiuga, ei suutnud ma talle enam andestada. Kui ta lõpuks telefoni teel kätte sain, käskisin tal asjad pakkida ja lahkuda. See oli kõige raskem asi, mida ma olen elus pidanud tegema. Ma ei suutnud uskuda, et ta laseb selle armastuse ja kõik hetked, mis meil olid nii lihtsalt põhja joosta. 

Ta ei teinud mitte midagi, et meie suhet päästa. Kui küsisin, et kas ta tõesti petab mind, ei ajanud ta seda tagasi. Mida mul enam mõelda oli? Ju ta siis seda tegi. Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnetu, kui ma siis olin. Nutsin tundide kaupa. Süüdistasin end, et olen teinud kõik valesti. Mu elu mõte ja tahe olid kadunud. Ma andsin sellele mehele terve oma elu. Ma andsin talle oma kodu, oma raha, oma pere, loovutasin tema nimel kooli, läksin tema pärast tööle. Ma tegin kõik, mis minu võimuses, et teda elus edasi aidata. Voolisin temast tasapisi vastutustundlikku ja täiskasvanud meest. Ma pole mitte kellegi jaoks mitte kunagi nii palju teinud kui tema jaoks. See mida ma tol hetkel tundsin ja mida siiani tunnen on täiesti kirjeldamatu. Tunnen, kuidas mu süda on kistud ribadeks, nende peal tallatud ja siis sigadele söödetud. Ma tahaks selle valu käes surra. Ma ei taha enam edasi minna. Mu jõud on otsas. Iga mälestus meist koos toob mulle pisarad silma. Ma ei suuda saada välja peast kujutluspilti temast ja mõnest teisest naisest koos. Mu südame murra juba mõte sellest, et ta on kellegi teise naise voodis, kellegi teisega. Ma ei suuda elada mõttega, et olen temast jäädavalt ilma. Tean, et valust saab peagi viha ja ka see ajapikku kaob. Kuid pettumus on see, mis jääb. See kibe reetmisvalu, mis ta mulle jättis ja kurbus lämmatavad mind hetk hetke haaval. Teadmine, et ta ei kavatsegi minu armastuse nimel võidelda, teadmine, et ta ei taha minuga enam koos olla, panevad mind tahtmatult mõtlema, kas ta mind üldse kunagi armastas? Sest kui sa armastad kedagi, siis sa ju võitled tema eest? Kui sa ei taha kedagi kaotada, siis sa ju teed kõik, et temast mitte ilma jääda? Ta ei ole kordagi palunud vabandust, ta pole kordagi teinud proovi mulle asju seletada. Ta on vaid pööranud mulle selja, öelnud, et tal pole mulle midagi öelda ja lahkunud. Jättes mind maha nagu ära kasutatud kaltsu, kellega pole enam huvitav põrandat pühkida. 

See viis, kuidas ta minust lahkus, on tapnud killukese minust. Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin varem. Minust on järel vaid hale värelev vari, kes tahab kaduda koos tuulega vaikusesse. Vaikusesse, kus ei ole enam hetki, pole mälestusi, mis rebivad südame rinnust ega valu, mis põletab hinge. On vaid vaikkus. On vaid katkine naer, mida ei paranda aeg ega ravimid. 

***