Viimaks?

Möödas on 2 nädalat ja 4 päeva.
Nüüd see vist juhtus. Jah, ma olen üpris kindel.

Üleeile õhtul kohtasin oma südamevalu põhjustajat. See juhuslik kohtumine viis meid sinna baari, kus ta nüüd töötab ja kus meie lugu lõhenema hakkas. Oleksin võinud talle ära öelda ja mitte minna, aga tundsin, et just temaga rääkimist läheks mul vaja. Lootsin sellega lahti saada oma kahtlustest ja segastest tunnetest tema vastu. Sinna minek oli küll valus ja kiskus mõned haavad lahti, aga tema enda nägemine oli kuidagi hea. Ma ei tundnud seda viha tema vastu enam, mis varem. Kuidagi vana hea rõõm tuli hinge, kui teda nägin. Samas oli see tühi rõõm, ei midagi muud. Ühtegi sügavat tunnet või vajadust, et ta mu lähedal oleks ei olnud. Vastupidiselt sellele, mida ma kartsin. Olin veendunud, et kukun tagasi ta käte vahele, kui teda näen. Seda ei juhtunud.

Istusime ja rääkisime kõigest juhtunust ja kumbagi uuest elus täie rahuga. Läbi naeru ja naljade, nagu me polekski tülis. Sain talle lõpuks ära selgitada kõik oma tunded ja hirmud, selgeks teha, et ma ei jätnud teda niisama, vaid suurest valust. Tema tunnistas mulle palju asju üles ja palus vabandust kõige eest. Olgugi, et talle andeks ma nagunii ei anna.. Sest ma ei saa. Tunnistas mulle, et ei oska oma tundeid näidata ja tegelikult on tal ka väga valus. Muidugi ma usun seda, aga seda, kuidas ta minuga käitus ei õigusta miski. Neiu, kelle pärast me lahku läksime, ilmus veidi pärast meie saabumist samasse baari. Selgus, et ta on mingil põhjusel tülis mu eksiga. Ju siis suur vajadus sai otsa? Kes teab..

Kuid ta on rahul oma uue eluga. Uued inimesed, palju vaba aega ja lakkamatu pidu. Väitis mulle, et talle väga meeldib. Ma ei saa talle seda ka pahaks panna. Olgu, natukene ikka panen. Mina ei suutnud talle pakkuda vahelduvaid sõpru, koguaeg uusi kohti, sõltumatust ja igapäevast joomingut. Mina sain pakkuda talle vaid oma täit armastust, stabiilsust ja hoolitsust. Ju oli talle sellest vähe. Ta väitis mulle ka, et ei ole pärast mind kellegiga maganud. Ma ei teagi kas uskuda või mitte..

Ma ei näinud teda eile enam selle sama inimesena, kellega ma koos elasin. Ta on muutunud. Ta on räpakam ja ennast käest lasknud. Rääkimata tema käitumisest ja suhtumisest kõigesse enda ümber. Ta ropendab vahet pidamata ja on lohaka sõnavaraga. Mitte enam see armas noormees, kellesse igaüks armuda võis just tema headuse ja väljapeetuse pärast. Teda sellisena nähes tunnen, et ma ei tahagi teda tagasi, sest seda meest, kellega mina koos olin, ei ole enam olemas. Ta on lihtsalt haihtunud koos tunnetega minu vastu. Ehk ta oligi muidu selline, aga lasi mulle paista teistsugune? Kes seda enam teab. Nüüd näen vaid seda, kellena ta end hetkel näitab.

Mu hinges on rahu. Ma olen õnnelik. Ma sain end nii kaugele, et suudan temaga ilma pisarateta koos olla, ilma karjumata ja tundeta, et tal on minust ükskõik. Nüüd näen, et ta tahaks isegi pingutada meie nimel, aga see ei tekita minus mingeid tundeid. Võiksin temaga edasi suhelda kui tuttav, aga ei midagi enamat. Lubas mulle, et helistab mulle varsti jälle. Nagu ma ta blogist lugesin, meeldis talle üleeilne õhtu. Eks näis mis aeg toob, aga hetkel ei tahaks ma teda uuesti näha. Kardan, et see hea tunne kaob ja mul hakkab jälle valus.

Praegu siis naudin rahulolutunnet ja lähen eluga edasi. Täie rauga! Sest nagu viimased päevad näidanud on, on mul neid võimalusi edasi liikumiseks jalaga segada! :)