Pisar pisara järel langeb mu silmist. Pisar pisara järel näen, et Sa ei hooli. Iga pisaraga jõuab mu mõistus reaalsusesse ja ütleb mulle, et Sa ei taha tulla tagasi. Kuid ma ei saa neid kuramuse pisaraid peatada. Nutan Sinu pärast ikka ja jälle. Ma ei usu, et see kunagi üldse kergemaks läheb. Mida rohkem ma Sinuga räägin, näen, et ma ei tähenda Sulle midagi. Ainult valed ja lootused. Ma ei jõua enam. Ikka ma veel ootan, et Sa tuleks ja ütleks, et armastad mind nii palju kui mina Sind. Aga Sa ei tee seda, sest Sa ei armasta mind. Sest Sa pole mind kunagi armastanud. See tunne annab mulle julguse ja tõsise tahtmise öelda, et ma ei taha enam elada. Neid ridu kirjutades mu käed värisevad ja klaviatuur on pisaratest märg, aga ma ei suuda peatuda ja mõista, et mees, kes minust ei hooli, ei ole neid pisaraid väärt. Aga ma nutan, sest ma tahan, et Sa hooliks. Tahan, et Sa kordki elus oleksid mees ja tunnistaksid, et oled midagi teinud valesti. Aga Sa ei tee seda. Mitte kunagi. Seega jään mina ikka siia, pisaraisse uppuma ja valu kätte surema. Miks Sa lõpuks aru ei saa kuidas Sa mulle haiget teed? Miks? Mina ju püüan. Ja ma arvasin, et see, mis eelmine nädal toimus, midagi ka tähendas. Sulle ju mitte.. Muidu ma ei nutaks siin jälle Sinu pärast.

Ma tahan, et see kõik läbi saaks. Saaks elu läbi, siis saaks ka see valu läbi