Olen mõelnud, et varsti võiksin vaikselt hakata temaga uuesti suhtlema. Tunnen, et kunagi on minus see jõud olemas, et ilma suurte tunneteta ja valuta temaga vestelda ning koos aega veeta. Kuid selgemast selgem on, et mitte veel.
Tema postitused facebookis ja tema seal online nägemine panevad veel südame kõvasti värisema. Ja kui teda online pole, mõtlen koguaja kus ning kellega ta on. Rääkimata tema blogi postituste lugemisest, tänu millele ma tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta ja küsin endalt, miks ma temaga üldse koos olin? Kui peaksin temaga kokku ka saama, siis ma murduks. Olen selles enam kui kindel. Viimati, kui teda nägin, pidin valu kätte ära surema. Pisarad lihtsalt voolasid ja kõhus keeras. Ma ei oska veel tugev olla, aga olen positiivne ja loodan, et ühel päeval saan ta jälle oma ellu lasta. Küll teises rollis kui varem, aga siiski. Sest ma ei taha temast kui inimesest loobuda. See on loll, aga nii ma tunnen. Ma pean olema enda vastu aus.
Ja jätkuvalt ma ootan, et ta minuga ühendust otsiks, et ta näitaks üles tahtmist midagi muuta. Jään vist seda oodates halliks. Sest tal pole minust ju sooja ega külma.
No comments:
Post a Comment
Naeris