Kuna viimased poolteist nädalat on saanud tavaks, et mul on aega ülearu, siis hakkasin ma üle väga pika aja jälle filme vaatama. Ühel õhtul otsustasin vahelduseks komöödiatele vaadata romantilist draamat, milleks oli "The Vow". Ma ei teagi nüüd, kas selle vaatamine oli hea või halb mõte. Ei suuda otsustada. Igatahes kuulub see film sellest hetkest minu lemmikute hulka. Miks see film mulle eriti südamesse jäi, oli üks öeldud lause ning filmist läbi kumav veenduvus, et kui sa kedagi armastad, võitled tema eest lõpuni ja annad endast kõik, et seda armastust tagasi saada, kui midagi peaks viltu minema. See lause, mis mulle südamesse jäi, kõlas umbes nii: "Kui inimene on meie suhtes nii palju õigesti teinud, siis miks jätta ta vaid ühe asja pärast, mis ta valesti tegi?" See pani mind väga sügavalt järele mõtlema, miks ma oma armastuse nii lihtsalt kõrvale jätsin. Tean, et asju, mis valesti oli, ei olnud vaid üks ega kaks. Mul sai lõpuks mõõt täis. Sest viimased probleemid, mis meil olid ei olnud ju väikesed. Alandus ja ära kasutatud tunne ei jäta mu hinge rahule ja saan aru, et meil ei oleks nagunii enam pikka tulevikku olnud. Kuid see lause pani mu kahtlema. Pani mu pähe mõtte, et ma andsin liiga kergelt alla. Kuid samas ma tean ka, et kui ta ise oleks kohe alguses meie päästmiseks midagi ette võtnud, siis ma üldse ei kirjutaks neid ridu siia. Me oleks koos ja me oleks saanud üle sellest kõigest. Kahekesi. Olen enda vastu aus ja ütlen, et tahan teda tagasi. Kuid nüüd on liiga hilja, tean, et ta pole seda väärt, tean, et juba enda pärast ma ei tohiks nii mõeldagi. Aga ikka tekib see mõte.
Vaikselt püüan temast kaugeneda, aga tema facebooki sõbralistist ära kustutamine tundub veel ületamatu raskusena, seega ei tee seda veel. Olgugi, et tänu sellele näen kui õnnelik ta on oma uut elu uute naiste keskel elades, mind olematuks tunnistades.
Peas kummitavad sõnad:
"When a heart breaks it don't break even"
No comments:
Post a Comment
Naeris