Sest see pidi nii minema ...

Kui seisad silmitsi uue ja paratamatu olukorraga ega tea, mis sellega peale hakata, siis tuleb lihtsalt korraks pidurit tõmmata ja mõelda, kuidas on kõige targem sellele kõigele läheneda.
Kuid esiteks peaks üle saama sellest šokist, mis karm paratamatus endaga kaasa tõi.

Just seda ma viimased 3 päeva olen teha üritanud. Kui mulle tuli maalt ärev kõne, ei suutnud ma end tagasi hoida vaid langesin tööl pisaraisse ega suutnud sellest üle saada. Mitte ainult fakt, et meil järgmisest kuust enam kodu ei ole, ei viinud mind murdumiseni, vaid teadmine, et sinna kodukohta me enam tagasi ei tule. Meie välja tõstmine oli viimane kild kannatuse karikasse ja sealt enam tagasiteed ei ole. Ema tahab ära ja kaugele. Miks me peaksimegi jääma kohta, kus on meile nii palju haiget tehtud? Valus on mõelda, et ühe volikogu käes on võim tõsta keegi, kes on selle valla vanema heaks aastaid töötanud, lihtsalt tänavale, sest keegi teine tahab sinna kolida. Mul hakkab paha, mõeldes nende lähedaste inimeste peale, kes volikokku kuuluvad. Neil ei ole südant.

Kuid kõik on ikka veel lahtine. Kõige hirmsam uute ja karmide olukordade juures ongi teadmatus. Mis saab edasi? Kuidas tulla toime? Kuhu me kolime? Kus hakkab ema tööl käime? Kuhu me väikese õe kooli paneme? Kust me saame kolimiseks raha? Kas tõesti pean jätma hüvasti kõigi nende mälestuste ja inimestega, kes meid seal ümbritsevad? Tunnen nagu mu jalge alt oleks vaip ära tõmmatud ja kukkudes olen pea valusasti ära löönud. Viha ja kurbus võtavad silme eest mustaks. Nii mõnegi meelest ei ole see maailma lõpp. Kuid need inimesed ei ole ka selles olukorras. Nad ei tea, mis meie elus tegelikult toimub. Kui keeruline see olukord meie jaoks on. Kui palju loobumisi ja valu see endaga kaasa toob. Inimesed, kes pole kunagi oma elus pidanud midagi ega kedagi kaotama ei hakkagi aru saama, kui jube on kaotada kodu.

Oma lühikese elu jooksul on mul olnud 10 erinevat kodu. 8 neist on olnud maal, seal samas külas. Iga koht, mis saab armsaks, tuleb erinevatel põhjustel jälle maha jätta ja harjuda uuega. Kuid kõik need aastad on need kohad olnud külas, mis tervenisti ise ongi minu KODU. Iga rada on tallatud sadu kordi. Iga maja, iga nurgatagune on tuttav. Kõik metsad ja aasad on läbi joostud. Pole võsa, kus ma ei ole mänginud. Pole paika, kus poleks ekslemas käinud. Naabrid, kes ei ole enam pelgalt naabrid, vaid kui pere. Inimesed, kelle nägemine toob teadmise, et jah, ma olen kodus. Käe ulatuses olev parim sõbranna, esimene armastus ja ilusad hetked. Kõige sellega tuleb jätta hüvasti. Lootus jääb vaid, et mul saab olema piisavalt vaba aega, et jõuda oma kõige kallimale varale, vanaemale ja onudele, tihti külla. Siis ei saa ka meelest minna, see ilus, mis kodukohaga seotud.

Jah, elu on ootamatu, elu on karm. Kuid tuleb seista nende raskustega silmitsi ja püüda edasi. Kui ei ole ka vähemat aimu, kuidas seda teha, tuleb võtta korraks aega ja mõelda. Tuleb astuda rutiinist välja ja lihtsalt seista silmitsi kurva tõega. Äkki see halb ei olegi üdini halb?