Sest TUGEV olla on hea

"Mis ei tapa teeb tugevaks!"

Jah me kõik teame seda ütlust, aga vahel on raske seda ka uskuda. Kõik raske paistab just tapvat, mitte jõudu juurde andvat.

Tugevus on midagi, mida ma inimestes üle kõige hindan. Kõva ja sitke pealispind, mis ei lase ühelgi maailma hädal end kõigutada. Selle pealispinna all võib küll peidus olla pehme sisu, aga see on just see, mis mind teisi imetlema paneb. Kui sisimus on puruks ja haavatav, siis tugev inimene suudab selle ümber luua vankumatu kaitsekilbi, mida ei saa murda keegi. Minu jaoks on tugevus näida haavumatu, kui tegelikkuses on inimene piinades. See on kunst, mida mina ei suuda ega oska. Kuid ei soovi midagi enamat, kui lihtsalt näidata maailmale, et olen kõigest sellest s*tast üle, mis mulle ette loobitakse. Tunnen viimastel päevadel, kuidas see koorik hakkab mu ümber vaikselt kuju võtma. See koorik tundub hirmutav, sest ma ei taha, et minust saaks ka külm ja kalk inimene, kellel puuduvad igasugused tunded. Ei soovi äärmusi, vaid seda, et tunduksin maailmale veidi tõsiselt võetavam just selle tõttu, et ei lase end kõigutada. Olen alati püüdnud seljatada raskused läbi naeru ja ükskõiksuse, aga enamasti ei õnnestu see mul kuigi hästi.
Mu silmad reedavad selle, mis tegelikult toimub.

Mida rohkem ja rohkem ma mõtlen kõige juhtunu peale, tunnen, et suudaksin olla üle. Suudaksin oma valu alla neelata, teha külma näo ja lihtsalt mööda kõndida. Tundmata midagi. Kuid tean ka, et vaja aega. See kindlus ei tule üle öö. Mida rohkem ma räägin oma lähedastele, mis viimasel ajal juhtunud on, seda rohkem saan kindlust, et asi ei ole mu piinu väärt ja see kõik tuleb selja taha jätta. Ja seda kohe. Ma tunnen, et lagunen vastasel juhul koost. Ma ei maga, söö ega tee midagi muud peale nutmise. Kaua ma nii edasi jõuan? Täna jõudsin arusaamani, et saagu, mis saab, ma pean tegema südame kõvaks ja edasi minema. Kustutama tema oma elust. Alustan tema eiramisega, mitte kontakteerumisega. Ma tean, et see ei saa kerge olema, aga tema ise teeb selle mulle üpris lihtsaks. Juba sellega, kuidas ta minusse ise suhtub. Laseb paista, et tahaks uuesti proovida ja siis jälle trambib mu koos kõigi tunnetega jalge alla. Ta ei vääri ühtegi minu pisarat. Ta ei vääri minult midagi. Lihtsalt viha tema vastu kasvab ja kasvab. Ja tema sellest saab aru alles siis, kui juba on hilja. Siis näitan mina talle keskmist sõrme ja naeran talle vaid näkku. Äkki saab ka aru, mida mina tundsin? Vaevalt. Sest tal ei ole tundeid.

Lihtsalt kohutavalt raske on näha, et inimene, kellest mina siin maailmas kõige rohkem hoolisin, minuga nii teeb. Ma ei tähenda talle ikka midagi, kui ta seab kõik need teised neiud minust olulisemale kohale, minu üle vaid irvitab ja on õnnelik, et saab mulle haiget teha.
Nüüd ka mina vaid naeran selle üle ja varsti küsin endalt, kes ta üldse selline on? Tean ma teda? Ei ole nagu tuttav vist?