Uni ei ole ainus, mis võib tekitada inimeses tunde, et ta enam ei jõua eksisteerida. Ei ole ainsad puhkamata keha ja vaim, mis panevad inimest oma jõus kahtlema.
Ma olen väsinud.
Väsinud võitlemast ja õigustamast.
Väsinud kuulamast kui loll ma olen.
Väsinud mõtlemast, mida ma oleks pidanud teisiti tegema.
Väsinud teadmisest, et mina olen süüdi.
Mu pere, mu sõbrad, mu tuttavad korrutavad mulle vahetpidamata, et mul pole mõistust, et ma olen selgrootu ära kasutatav. Ma tean, et ma olen loll ja halb inimene, aga ma ei saa ka midagi teha, et seda muuta.
Kui ma pühendun kellelegi, siis seda täiega. Andes talle kõik. Ma ei oska teisiti. Harjuge ära.
Ma ei suuda näha teist inimest hädas, teda aitamata. Ma ei saa näha lähedast kannatamas, kui saaksin teda aidata.
Olgu selleks hädaliseks keegi mu perest, keegi kellest kogu südamest hoolin, kolleeg, kellel vaja vaba päeva või see Soome joodik seal sadamas, kes püsti ei seisa.. Mul ei ole südant öelda inimestele "EI", kui minu võimuses on öelda "JAH".
Kuid see on see, mille pärast saan katkematult vastu päid ja jalgu.
Kui loll ma ikka olen...
Kui ära kasutatav ma...
Kui naiivne...
Jah, ma tean seda, aga ma olen väsinud selle kuulamisest. Ma ei jõua hakata neile vastu ja näidata, et minus on palju rohkemat kui vaid nõrk vaim ja loll pea. Seega ma lasengi paista, et olen see rumal naine, kes elust mitte sittagi ei jaga.
Ma ootan toetust ja mõistmist, mitte lakkamatut halvustamist. Kuid seda ma ei saa
No comments:
Post a Comment
Naeris