Iseseisvuse mitu tahku

Elu on õpetanud mind iseseisvaks juba väga väiksest peale. On tulnud leppida faktiga, et ema on koguaeg tööl ja ise tuleb ringi liiklemisega hakkama saada. Väikeses kohas elades ei olnud see ka raske. Vanaema elas vaid üle põllu silkamise kaugusel ja ükski metsarada ei olnud mulle võõras. Koos vaid aasta vanema õega, sai läbi käidud kõik võimalikud kohad, mis ümbruskonnas leidusid. Olid need siis järve äärsed võpsikud, küla servas asuvad heinamaad, künkad või metsaalused. Kunagi ei läinud ringi kondamiseks vaja ema kätt. Hiljem lõi iseseisvus välja juba lähedal asuvas linnas kunstiringis käimise ja erinevatest organisatsioonide tööst osa võtmise näol. Ja kui tuli aeg, siis kolisin linna, et gümnaasiumis käia, olgugi, et oleksin võinud vabalt ka koju jääda, sest sealt linna on vaid 21 kilomeetrit. Seejärel kolisin juba pealinna, et minna ülikooli. Kuid ma ei olnud kunagi päris üksi. Alati oli toeks vanem õde, keda küll olude sunnile minu jaoks järjest vähem ja vähem olemas on. Ühtegi reisi, koosolekut või üritust ei jätnud ma ära saatja puudumise tõttu. Koos kellegagi minek tundus nii teisejärguline ja ebavajalik. Olin uhke, et olen iseseisev, isepäine ja nautisin seda täiel rinnal. Sest kõrvalt nägin, kuidas paljud mu sõbrad ei julgenud üksi eriti kuskile minna ning minu jaoks tundus see absurdne. Elu lõpuni ei saa ju kellegi teise najale rippuma jääda, ega ju?

Kuid nüüd olin harjunud kõike tegema koos oma elukaaslasega. Kõik käigud sai tehtud koos, kõik tähtsad otsused ja mõtted sai koos läbi arutatud. Ma ei olnud üksi. Ma ei vajanud iseseisvust, sest me olime komplekt. Kuhu teda kaasa võtta ei saanud, sinna ma ei läinud. Tean, et see ei olnud õige, aga tol hetkel luges mulle vaid turva tunne, mida tema mulle pakkus. Ma teadsin, et ta on alati olemas ja alati valmis koos minuga kõikjale minema. See oli üks parimaid tundeid maailmas. Kuid see põrmustas mu iseseisvuse. Ma ei läinud üksi isegi maale emale ja vanaemale külla. Koosolekutele läksin koos temaga ja kui teda kaasa ei tohtinud võtta, ootas ta mind ukse taga. Poes käisime koos. Linnas asju ajamas ja peol. Kõikjal. Teised õppisid ka sellega arvestama, et mind ei olnud üks vaid kaks. Selle tundega oli kerge harjuda, et keegi on su kõrval ja võid talle ükskõik mis olukorras toetuda.

Praegusel hetkel on tohutult raske jälle ümber harjuda. Koju tulles on tuba tühi, bussipeatuses ei oota mind enam tuttav nägu, lõunaid ei veeda me enam kahekesi, voodi on suur ja külm, kodu on vaikne, kõik käigud tuleb teha üksi, muredest rääkimiseks tuleb haarta telefon ning helistada mõnele lähedasele jne. Asju, mis on muutunud on palju. Tunnen, et olen kaotanud suure osa oma iseseisvusest ja julgusest olla iseseisev. Ma ei taha olla üksi. Mul on vaja kedagi enda kõrvale, kelle najal edasi minna. Loodan südamest, et see tunne on ajutine. Ma tahan oma isepäist elu tagasi. Tahan tagasi vana mina, kes ei löö risti ette millelegi. Kes naudib elu just sellisena nagu see on. Nüüd hindan end hoopis teisiti, väärtustan enda juures teisi asju. Vähemalt tean ma, mida tahan muuta ning kui ma olen mõttega asja juures, saan ka sellega hakkama. Sest iseseisev elu on hea elu ja ma tahan seda tagasi! Punkt.