Pärast vallatut ja vapustavat Rootsi kruiisi hakkab kõik jälle vaikselt vanadesse rööbastesse loksuma. Kuid need rööpad pole päris need rööpad. Uskumatu, kuidas üks lühike reis võib üht inimest kasvatada. Selle reisi käigus jõudsin nii paljudele järeldustele ja hakkasin väga paljusid asju sootuks teise nurga alt vaatama. Kõik ei ole siiski must ja valge. Reisilt saadud kogemused ja tehtud lollused on mu elule kõvasti vunkki juurde andnud. Nüüd tuleb sellega vaid midagi ette võtta.
Alati on kõiges heas ka midagi halba. Reisi ajal ja pärast reisi hakkasin vaikselt juba oma murtud südant kokku kraapima, kui tuli jälle uus pauk mu hinge pihta. Nimelt otsustas too vahva eks, et oleks jätkuvalt hea mind ära kasutada ja küsis mu käest raha, et samuti reisile minna. Ma ei olnud nõus andma. Miks ma peaks? Selleks ei ole ühtegi mõistlikku põhjust. Ma ei võlgne talle midagi. Reisil oleku ajal küsis ta samuti raha, ettekäändel, et pole süüa ega söögi raha. Olgugi, et rääkisin ta emaga ja selgus, et ta sai reisi jaoks raha. Rääkimata siis veel sellest, et sadamas nägin kaasa ostetud alkoholi hulkka ja pole kahtluski, mille peale see tema söögiraha kulus. Miks peaksin ma teda üldse aitama? Sest abistamise eest ei ole ma kunagi temalt midagi tagasi saanud. Ei austust ega tänu, rääkimata rahast. Seega tegin südame kõvaks ja saatsin ta pikalt. Kus on tema, kui minul on tema tuge vaja? Tean täpselt: joob ja laseb "sõbrannadel" endale maasikaid teha.
Samal ajal., kui eks reisile asus oli minul sadamas väga põnev päev. Seda nii mitmeski mõttes. See minu ammune silmarõõmukene sadamast lõbustas mind terve päeva kerge flirdi ja lihtsalt kena olemisega. Ei karda ta kõigi ees mul käest kinni võtta ega juukseid silitada. Olen püüdnud asja kergelt võtta, aga no ta ei lase ju. Õhtulõpuks tabas mind ka üllatus, kui sain temalt kutse veetmaks õhtu koos temaga kahekesi. See pani mind küll väga suurde kiusatusse.. Mõtlesin, et võiks talle võimlause anda ju. Korra ta juba on proovinud mind suudelda ehk üritaks seda veel? Kuigi tean, et temaga ei tuleks mul kunagi mingit suhet ega asja. Ma vist ei tahakski seda, aga lõbutseda ikka võib! Olen jõudnud järeldusele, et selles pole mitte midagi halba. Tol õhtul küll kujunes nii, et ma ei läinud tema juurde, aga kunagi ei tea, millal järgmine kutse tuleb.
Lisaks actionile pealinnas, tabas mind ka see nädalavahetus päris korralik ehmatus maal. Noormees, kellelt oleks kõige vähem oodanud mingit tegutsemist või külge löömist otsustas mind lihtsalt õhtu lõpus suudelda. Ma ei tea isegi, mis ma tegin või mis edasi juhtus, aga sama kiirelt kui ta mulle lähenes, põrkas ta ka tagasi. Ega ma hästi ei mäletagi, mis ma talle ütlesin, aga igatahes tõukasin ma ta eemale. Ta pole kunagi minus erilisi tundeid tekitanud ega hakka ka. Olen selles enam kui kindel. Väiksena sai küll laululaval temaga käest kinni joostud, aga no mida veel viie aastased korda ei saada?
Nii kümme minutit pärast seda vahejuhtumit, teel koju, põrkasin kokku noormehega, kellega mul oli õnn oma esimene suudlus vahetada. Nüüdseks on sellest möödas juba mitu head aastat ja me mõlemad oleme seda unustamas. Kui välja aravata see, et purjus peaga ta ikka helistab mulle ja tuletab vanu aegu meelde. Nüüd siis ka ajas minuga väga viisakalt juttu ja sain temaga jälle hea kõhutäie naerda. Täpselt nagu vanasti. Ja muidugi ei läinud see meie kohtumine nii lihtsalt, kui ma arvanud olin. Kui ütlesin, et lähen nüüd koju, haaras ta mu kätevahele ja tegi otse suule musi. Olin totaalselt šokis. Seda ma küll oodata ei osanud. Muidugi ei lasknud ma tal end kaua seal sedasi musitada. Valasin ta kergelt sõimuga üle ja tulin tulema. Ta helistas mulle järgmisel päeval ja palus vabandust. Eks ma ikka annan. Kuid imelik tundub see kõik mulle siiski. Ei teagi kohe mida peale hakata. Arvatavasti olen lihtsalt meelitatud edasi ja lasen asjal jääda.
Kuid see kodumaine seebiooper pole ainus, mis mul siin viimasel ajal aset on leidnud. Nimelt võttis minuga ühendust üks minu sõbralistis juba väga pikka aega olnud hispaania päritolu noormees. Ma ei ole päris kindel, kas ma kohtusin temaga Hispaanias olles või tean, ma teda kuidagi teisiti. Igatahes hakkas ta minuga ükspäev suhtlema ja uuris, kus ma täpsemalt siin Eestis elan, millega tegelen jne. Selgus, et tal on plaanis lähiajal Euroopas väike ring teha ja ka Eestisse tulla. Nüüd olen temaga juba mitu päeva suhelnud nii facebookis kuika Skype'i teel. Tundub väga tore noormees. Asjalik, sõbralik, avatud ja peale kõige ka maru kena. Pole hetkel veel ühtegi halba sõna tema kohta öelda. Lubab mulle ka siis külla tulla, kui Eestisse jõuab ja kuidas mul saakski midagi selle vastu olla? Enda elu tuleb ikka huvitavaks teha! ;)
Olen nii kaua muretsenud selle pärast, et mu viimane mees minust ei hooli ja ma ei lähe talle korda, kui samal ajal on ümber tiirlemas ja mu elu huvitavaks tegemas nii palju teisi noormehi. Nendega küll ei ole tulevikku suhte näol, aga kas ma seda praegu üldse tahangi? Loeb positiivne tähelepanu ja teadmine, et ma pole üksi. Ma pole see kalts, kellena tema mind tundma paneb, vaid naine, kellel on tulevik teiste ja veel paremate meeste näol.
Ma ei ole vist ammu nii õnnelik olnud, kui praegu. Vabadus mõjub mulle hästi. Miski ei suuda mu näolt naertust pühkida ja ma tunnen tohutut energiat endast terve aja läbi voolamas. Olen nii kaua õnnetu olnud, et end rõõmsana tundmine on midagi tõsiselt erakordset. Hea on lõpuks ometi olla üle. Hea on tunda end vajalikuna. Hea on tunda end tahetuna.
Loodame, et see ka püsib ja sellest õnnest ei saa jälle õnnetust. Ma ise teen vähemalt selleks kõik! :)
Ja eks ootan huviga, mis elukesel minuga järgmisena plaanis on..
No comments:
Post a Comment
Naeris