Jah, nii on, olen inimene, kes lubab endale unistamist ja seda suurtes kogustes.
Suured unistused, väikesed unelmad, käegakatsutavad soovid, pilvedes kõikuvad südamesoovid, püüdmatud eesmärgid- kõik need tulevad kätte, kui ise piisavalt sellesse vaid uskuda. Ja mina usun.
Täna on nii palju unistustest ja unistamisest juttu olnud, et see pani mind sügavalt nende olemuse peale järele mõtlema. Millest ma unistan? Mis see mulle annab? Mis unistamine teha võib?
Mäletan veel selgelt oma lapsepõlve unistust saada kuulsaks kirjanikuks või kunstnikuks. Hiljem lisanusid sinna unistused saada endale just see poiss või täpselt see asi. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et hetkel unistan ma ju samadest asjadest. Unistan tööst, mehest ja kodust. Uneilmas näen end juhtimas suur ettevõtet või koguni meie riiki, näen end abielus just täpselt selle mehega, elamas hubases majas, mida täidavad laste kilked ja koera haugatused. See on see lilleline maailm, mida ma enda tulevikuna ette kujutan. Mulle meeldib unistada suurelt, sest tean, kui unistan suurelt, siis vähemalt killukenegi sellest läheb ühel heal päeval täide. Kui aga unistan väikselt, ei saa ka killuke väikesest unistusest täide minna. Sest kunagi ei lähe unistused täielikult täide. Midagi jääb ikka unistatust teisiti.
Ma armastan unistamist, sest see viib mu ära sageli kurvast reaalsusest ja annab lootust, et tulevikus saavad asjad minna vaid paremaks. Sest unistades on elul siht ja kui on siht kuhu poole püüelda, siis on ka tõenäoline, et asjad hakkavad ise alateadlikult selle unistuse poole liikuma. Ning ühel ilusal päeval elad just seal õdusas kodus, nende keskel, keda armastad ja oled siiralt õnnelik, et suutsid unistades panna paika oma soovi ja siis selle täitumise nimel vaeva näha.
Mina ei karda unistada, aga sina?
No comments:
Post a Comment
Naeris