Pea vastu...

Kui su väga lähedasel inimesel on vähk ja sa saad asja tõsidusest aru alles siis, kui ta sul käest on libisemas, siis tekib tahtmine endale vastu pead virutada ja küsida: Halloo!! Kus su aju terve see aeg olnud on???

Kuuldes, et vanatädil pahaloomuline kasvaja on ja see välja opereeritakse, ei osanud ma arvata, et see midagi ületamatut võiks olla. Mõtlesin, et see lõigatakse välja ja kõik. Sest arstid ja teised väitsid, et kõik saab korda. Kuid asjad ei käi nii lihtsalt kui minu pea välja mõtleb. Ma siiralt arvasin, et väikese operatsiooniga see piirdub. Kui kuulsin, et sellele järgneb ka keemiaravi ja pikk taastus protsess, oli hämmingus. See pidi ju lihtne lõikus olema ja siirdeid ei pidavat ka olema.
Vanatädi ise oli kõige selle juures nii positiivne ja rõõmsameelne. Olin kindel, et ta tuleb sellest lihtsalt välja. Seda enam, et ta ei ole veel väga vanagi. Samas olin ma tema positiivse hoiaku suhtes üllatunud. Eelnevat on tal tervisega palju probleeme olnud ja alati tundusid kõik need ületamatud. Nüüd oli kuidagi rahustav näha, et ta ise tahab terveks saada. Tänu sellele vähenes ka minu hirmu.
Kuid kui minuni jõudis ema ja vanaema kaudu info, et keemiaravi mõjub talle väga halvasti ja ta ei seisa püstigi, rääkimata söömisest, siis tekkis mul mure. Ma olin enda "muredega" nii ametis, et ei osanud märgata lähedase inimese väga tõsist olukorda. Kõndisin ringi nagu pime ja mõtlesin vaid endale. See tekitab minus tahtmise iseeendale üks hea mats kirja panna.
Just viimase nädala jooksul on tal väga halvaks läinud. Temast on järel vaid hall kondine võre, kellel on raske toime tulla juba ka igapäevaste esmaste tegevustega. See hirmutas mu väga ära. Nüüd paar päeva tagasi ta kukkus oma maja ees 2 korda ja sai kõvasti muljuda. Seetõttu jäi ta ka palju viletsamaks kui enne. Maal käies jõudsin lõpuks reaalsusesse ja arusaamale, kui isekas ma olnud olen. Oleksin tahtnud teda kohe vaatama minna, aga tal oli liiga halb. Nüüd üleeile, kui vanaema teda linna vaatama läks, lebas ta ukse ees maas ega suutnud end enam liigutada. Just nii kaugele on asi jõudnud. Vanaema kutsus talle kiirabi ja nüüd on ta hooldushaiglas arstide hoole all, ootamas oma viimast keemiaravi sessiooni. Kuid kas ta nii kaua vastugi peab... Ma tõsiselt kardan, et olen maganud maha oma viimased võimalused teda näha, talle öelda, kui väga ma teda armastan ja kui väga ma tahan, et ta terveks saaks. Ta on alati olnud mu elus väga olulisel kohal. Mu teine vanaema, lõbus tädi, kellega sai lapsepõlves aina lollusi tehtud. Sain temalt alati head nõu, rääkimata siis muust toest, mis ta mulle elu jooksul pakkunud on. Mu südame rebib kildudeks vaid üks mõte sellele, et äkki ta ei ela seda üle. Tean, et tuleb mõelda positiivselt, tuleb uskuda, et miski pole veel läbi, vaid alles ees. Tuleb temasse taas süstida positiivsust ja ära kasutada iga hetke, mil ta on meiega. Kuid see on meeletult raske, ise olles murest murtud. Tema nimel olen valmis seda aga tegema.

Olen koguaeg mõtetes temaga. Loodan, et ta teab seda ja saab sellest jõudu edasi rühkida.
Oled mulle meeletult kallis, palun pea vastu!