Järjest rohkem jäävad silma need õnnelikud paarikesed minu ümber. Tänaval käest kinni hoidvad turtel tuvid, facebookis piltidel musitajad ja lihtsalt pidevad oma õnne kuulutajad. Kõigil on kõik nii hästi ja ideaalsed suhted. Tööl mõni muust ei räägigi, et tegi oma elukaaslasega seda ja teist. Küll, et neil on nii ja neil on naa. Ikka ja alati rahuloluga tõdevad nad, et armastavad teineteist nii palju. Varem ma sain kaasa rääkida ja nautisin teistega oma suhte võlude jagamist, aga nüüd on see mulle koormav. Sest minu kõrval ju ei ole kedagi. Ma olen üksi. Raske on kuulata, kui õnnelikud kõik on oma suurepäraste meestega ja kui hästi nad oskavad oma suhtes käituda.
Ma olen kade, tunnistan seda ausalt. Mul oli ka ilus suhe, kuni kõik läks alla mäge. Ma igatsen neid ilusaid hetki kahekesi, neid sooje kallistusi ja pisikesi armsaid musisid filmi vaadates. Igatsen lähedust. Varem ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. See oli nii igapäevane. Aga nüüd kus ma olen üksi, tunnen, et vajan seda nii väga. Vajan teda enda kõrvale. Tahaks sellest tundest juba vabaks saada. Ma ju ei taha teda igatseda ja ma ei tohikski, aga ma ikka teen seda. Jube halb on sõltuda kellegist ja mingist tundest nii palju, et elamine muutub raskeks.
Möödas on 2 nädalat ja 2 päeva. Öeldakse, et kahe kuu pärast hakkab ununema, aga mul on sinna ikka veel väga pikk maa minna...
No comments:
Post a Comment
Naeris