Tädi Vally on ära saadetud ja täna tema õed-vennad ta ka pereringis mulda sängitavad. Kahju, et ma ise seal kohal olla ei saa, aga võib-olla ongi mul nii lihtsam sellest üle saada. Tunnen, et vaja veidi aega kosumiseks. Kartsingi, et ma ei suuda kaks korda seda valu läbi elada, mida ma ärasaatmisel tundsin. Olen mõtetes temaga ja nüüd kui koju lähen jaanipäevaks, viin talle hauale küünla ning lilled. Usun, et ta teab, et ma mõtetes olen kohal.
Viimasel ajal on mul tunne, et mu elu seisab ühe koha peal. Ma ei tea, mis sellega ette võtta ega kuidas anda tõuget, mis midagi ka muudaks. Olen juba kuuaega tammunud tühja koha peal ja lihtsalt elanud. Käinud tööl ja siis ülejäänud aja kodus tekiall passinud. Kuid ilmselgelt see ei ole mina ja see ei ole elu, mida mina elama peaks ega tahaks. Minu loomuses ei ole kodus ühe koha peal passida ja oodata, et põnevused sülle kukuvad. Olen oma elu üle sügavalt järele mõelnud ja leian, et midagi peab muutuma. Ma ei oska nii, et ma lihtsalt elan selleks, et tööl käia ja töötan selleks, et elada. See rikub mu ära. Ma juba tunnen, kuidas mu vaim surema hakkab. Seega otsustasin midagi ette võtta. Vaatasin enda ümber ringi ja avastasin mõningad head pakkumised, millest ma ka kinni haaran. Juba sellel esmaspäeval on mul töövestlus Hispaania firma esindajaga ja juulis külastab mind inimene, kelle kaudu saaksin aastaks tööle Marokosse. Samuti andis üks tuttav mulle mitu kontakti, mille kaudu saaksin aastaks või rohkemaks USAsse või mujale Ameerika riiki tööle asuda. Kuna miski ega keegi mind siin kinni ei hoia, siis miks mitte minna ära? Olla seal õnnelik, saada kogemusi ja saada üle kõigest sellest raskest, mis siin toimumas on? Aastaks Hispaaniasse minek on hetkel kõige käegakatsutavam võimalus ja loodan, et intervjuu läheb hästi! Kuna ma ei ole suutnud otsustada, mida ma õppida tahan, siis ei takista mind ka kool. Olen vaba ja kavatsen seda ka ära kasutada!
Aeg on näidanud, et neile meestele, kes hetkel mu elus on, ei saa ma lootma jääda. Ühel on "probleemid oma naisega ja nad lähevad "kohe" lahku" , mida ma ei saa lihtsalt uskuda. Kuigi väga tahaks. Kohe väga väga, sest süda kutsub... Teine on hirmus solvunud, et ma end kätte ei andnud talle ja nüüd ei räägi minuga enam. Ja kolmas on lihtsalt silmarõõm, kellega nagunii midagi välja ei tuleks. Seega las nad olla. Vähemalt hetkel. Ma ei taha jälle midagi kellegiga looma hakata ja siis haledalt vastu pükse saada. Ma lihtsalt ei taha seda enam. Olen niigi muutumas juba külmaks ja julmaks inimeseks, kelleks ma muutuda ei taha. Veel üks purunenud unistus tapaks mu päriselt. Olen öelnud asju, mida ei peaks ja käitunud mõne inimesega nii nagu ma varem kunagi käitunud ei ole. Võib-olla hakkab minust tugev naine kasvama? Kes teab.. Kardan lihtsalt, et sellise hoiakuga kaotan ka need inimesed, kellest väga väga hoolin ja ilma jääda ei taha. Seega mida kiiremini ma siit eemale saan, seda parem kõigile.
Siit ära minnes saaksin alustada puhtalt lehelt. Päris uuesti. Siia jääksid küll maha kõik väga kallid inimesed, aga ka need, kelle pärast ma haiget olen saanud. Peab tunnistama, et hetkelise hinnangu alusel on neid viimaseid juba rohkem kui tahaksin. Tükimat aega, eriti pärast lahkuminekut, on mul olnud see tunne, et ma ei ole kellelegi oluline ja ongi parem, kui ma lihtsalt ära lähen. Ehk siis leian inimesed, kellele ma ka päriselt korda lähen. Võib-olla on see vale tunne, aga keegi ka ei veena mind ümber teisiti arvama. Kõik tegutsevad otse vastupidi. Alati on olnud see, et mina olen teisel kohal. Alati on kõigil mu ümber esikohal see keegi teine. Mitte mina. Tean ja näen, et ma tulen alati teisena kui mitte kolmanda või üldse viimasena. Ma ei tohiks seda näha ja sellest aru saada, aga ma kahjuks olen selle läbi näinud ja nüüd on raske sellest mööda vaadata. Tahaks silmad sulgeda ja endale öelda, et ma olen oluline, aga näe mõistus ei kuula :)
Usun, et ajaga see tunne möödub ja ma tunnen end jälle õnnelikuna.
Just see puudu ongi- õnn. Ja seda ma välismaale otsima asungi.
No comments:
Post a Comment
Naeris