Hetked

"Mõni hetk on elus ilusam, kui teine,

mõni hetk on kohe väga, väga ilus..."

Hetked- väikesed osakesed, mis moodustavad millegi imelise- mälestuse. 

Just hetked on need, mis siin elus kõige rohkem loevad. Neist võib sündida midagi suurt, kasvada midagi võimast, areneda midagi, mis muudab tervet elu. Kuid see mis võib luua, võib ka hävitada. Vaid üks hetk võib purustada ka kõik unelmad, lootused ja ootused. 

Minu elus on palju hetki, mida ma ei tahaks mingi hinna eest unustada. Neist on kasvanud suur ja võimas mälestus, mis on muutnud minu arusaamu ja elu. Kuid enam on olnud neid hetki, mille eest ma annaks üks kõik mida, et neid olematuks teha. 

***

Mu elu ei ole olnud kunagi kerge. Kellel on? Igal on omad mured ja probleemid. Omad katsumused ja kannatused. Kuid viimasel ajal tunnen, et elu on minuga ülekohtuselt ebaõiglane. Olen panustanud kõik, et teha teisi õnnelikuks, et käia teiste soovitud radu, et anda teistele kõik, mis mul on. Olen teinud kõik, et hoolida kõigist, et mitte teha liiga kellelegi. Olen võidelnud, et saabuks õiglus, olen andnud, et teised saaksid anda. Kuid  mida olen ma selle eest vastu saanud? Eks õige ole ütlus, et kõik hea, mis sa elus teed, maksab hiljem sulle kätte. Kurb on tunnistada, et nii see kahjuks on. See on elu. Elu annab sulle jalaga tagumikku hetkel, kui oled veendunud, et kõik saab nüüd vaid ülesmäge minna. Kui lootused on kõrgel ja pea püsti, saad vastu kukalt ja kukud, ega tea kas enam iial tõused.

***

Ja miks just hiljuti on hakkanud mul peas kummitama mõte, et ebaõiglus on ainus õiglus siin maailmas? Nimelt seepärast, et täpselt nädal ja 3 päeva tagasi jäin ma ilma kellegist, kellest siin maailmas kõige rohkem hoolisin- oma elukaaslasest. Ta astus mu elust välja viisil, mida mina kõige vähem oleks osanud oodata. Seda eriti selliselt inimeselt nagu tema. 

Sooja ja suure südamega noormees, kes oli minu nimel valmis tegema kõike- ronima kasvõi kõige kõrgemasse tippu, tooma mulle kuu otse taevast või viskuma minu eest rongi ette. Kuid kahjuks see mees on kadunud. Mäletan veel selgesti neid meie hetki. Neid meie momente, kus ma olin hingetuna tema kätevahel ja ei osanudki muud tahta, kuid vaid talle kuulumist. Tema armastuse nimel olin valmis ohverdama kogu oma elu. Ja seda ma tegingi. 

12. augustil, kui esimest korda kohtusime, ei osanud ma arvata, et me kunagi õnnelikult koos elame. Olin kahtlev. Ma ei osanud tolajal mehi usaldada. Kuid mingil viisil suutis tema mind seda uuesti tegema panna. Võib-olla oli see tema naeratus? Võib-olla tema pruunid silmad ja lahke olek? Võib-olla see, et ta pani mind tundma nagu ainus naine maailmas? Igatahes armusin ma temasse võrdlemisi kiirelt. Tema hoolitsused, hellitused ja piiritu armastus muutsid mu relvituks. Mäletan neid arvutuid magamata öid, kus me lihtsalt rääkisime. Rääkisime oma elust, inimestest, maailmast. Tundsin esimest korda oma elu jooksul, et saan üht meest täielikult usaldada ja oma elu jagada. Kõik need lugematud ilusad sõnad, kaunid hetked käsikäes- need muutsid meie alguse meeldejäävaks ja ilusaks mälestuseks. Mäletan veel kui imestunud ma olin, kui teda esimest korda köögis sehkendamas nägin. Ta tegi minu eest kõik- pesi nõud, tegi söögi, koristas, küüris pliidi. Kuid see, mis ta minu jaoks füüsiliselt tegi ei olnud ainus asi, miks ma teda nii väga armastasin. Ta oli mu hingesugulane. Minu täiuslik teine pool. Ilma kelleta ei kujutanud ma enam oma elu ette. 

Meie suhe arenes tormilise kiirusega. Järgmine hetk elasime me juba koos ja nautisime iga sekundid kuuludes vaid teineteisele. Kuid minu lootus, et meie suhe ka sellisena püsima jääb, kukkus võrdlemisi kiirelt kildudeks. 

Kuna tema eelmine naine määras talle kohtu kaudu alimendid, siis laiutas hetkega tema pangakontol -800 eurot. Sealt algasid meie suhte keerdkäigud. Kuna võlg oli suur ja seda üksi tasuda ta ei suutnud ning selle tasumise kõrvalt ei jäänud tal sentigi raha elamiseks, otsustasin mina oma abikäe ulatada. Sellest hetkest elasime minu raha eest, mida mina sain paari korrastel visiitidel kuus maale. Ka tema sai raha ema ja vanaema käest, aga meie väljaminekud olid piisavalt suured, et pärast igat raha saamist oli see jälle otsas. Nii me elasime paar kuud. Mina käisin koolis, tema tööl. Kuid siis jäi ta ka tööst ilma, elukohast. Nägin kui murtud ta oli ning teadsin, et tal pole kuskile minna. Seega võtsin ta täiesti enda tiiva alla. Jätsin kooli pooleli ja hakkasin ise endale tööd otsima. 

Tema aga muutus. Muutus juba enne töö kaotamist. Miski ei tundunud teda enam huvitavat. Oma vaba aja veetis ta arvutimänge mängides ja minuga vaieldes. Meie suhe hakkas purunema. Polnud enam juttugi sellest kirest, sellest ihast, mis meil alguses oli. Olgugi, et algusest oli möödas vaid 4 kuud. Ta ei tahtnud mind enam. Kes peaks ind veel tahtma, kui mitte mu oma mees? Probleem, probleemi järel elasime edasi. Püüdsin selle kõik kõrvale jätta ja temaga õnnelik olla. Nutsin end õhtu õhtult vaikselt magama, kui tema minu kõrvalt rahulikult magas. Püüdsin korduvalt temaga nendest asjadest rääkida. Püüdsin teda mõista. Ma polnud nõus teda hülgama. Ma tahtsin, et kõik saaks ainult korda.. Tahtsin, et ta oleks õnnelik. Pikkamööda hakkasin märkama, et enam ta ei küsinud, kui mu rahakotist raha võttis, ta ei näidanud üles tänu, kui ta eest mõne makse tegin. Sellest sai tavaline asi. Minu käes oli rahakott ja nii see jäigi. Saan aru, et tal oli mugav, aga mida mina tahtsin oli vaid austus ja tänu selle eest, mis ma tema jaoks teinud olin. 

Kui tööle sain, lootsin, et kõik läheb jälle joonde. Vahepeal läkski. Ta ootas mind pikkisilmi koju, tegi mulle süüa, tõi lilli, käis tööl külas. Seda kõike hetkeni, mil ta ka ise tööle sai. Nimelt otsisin ma talle töö ja juba esimesel päeval otsustas ta minust eemale astuda. Juba umbes nädal enne tema tööle saamist ütles ta mulle, et tal on minuga igav. Et me peaks rohkem väljas käima, jooma ja inimestega suhtlema. Ma mõistsin teda. Loomulikult. Olin raha teenimisega nii ametis, et ma ei suutnud enam õhtuti pärast tööd midagi teha. Olin lihtsalt nagu laip. 

2. aprill, meie 6 kuu tähtpäev, oli üks neist päevadest, mida ma ei nimetaks oma eriliseks päevaks. Meil polnud raha, et tähistada, tal polnud tuju, et minuga olla. See oli nagu iga teine päev kodus. Sellest järgmisel päeval oli tema esimene tööpäev. Olin põnevil ja elasin talle kaasa. Lõpuks hakkas kõik joonde saama. Algus meie parema tuleviku jaoks oli tehtud. Sel päeval olin saanud raha ja valmistasin talle koju tulekuks õhtusöögi, tõin poest joogid ja valmistasin kõik tema tulekuks ette. Kuid siis tuli kõne, et peab hilisemaks tööle jääma. Olin nördinud, aga otsustasin ta ära oodata. Ootasin ja ootasin... Lõpuks jäin magama. Kui ta öösel tuli, haises ta alkoholi järele ning teatas, et käis töökaaslasega dringitamas. Püüdsin oma valu alla neelata. Püüdsin teha näo, et mind ei kõiguta see, et ta ei tulnud koju, vaid veetis õhtu võõra neiuga juues. Olin sellest üle. Ta ka veenis mind, et asi on süütu, aga fakt, et ta eelistas tol õhtul seda neiut minule, tegi põrgu valu. Ta tahtis, et ma temaga kohtuks ja näeks, et midagi ei ole. Läksime siis välja koos ja mida mina nägin oli täpselt vastupidine. See neiu oli tema ümber nagu kleeps ning ega ta ise ei olnud ka selle vastu. Ma tõesti ürtasin mõelda, et ma kujutan ette. Et kõik on tegelikult korras. Aga kui need tema ära kadumised hakkasin korduma, ei suutnud ma enam valule vastu anda. Kord tuli ta temaga koos taksoga koju hommikul kell 7, kord läks "vennaga" kokku saama, kuid veetis öö temaga. Otsustasin anda talle viimase võimaluse asja parandada, sest minu valutav süda ei kannatanud seda enam välja. Seda enam, et tema arvates olin ma ebaõiglane ja üle dramatiseeriv. Ta tegi mu oma sõnadega maatasa ning ütles, et selle pärast, et mulle ei meeldi see neiu, ei kavatse tema jätta temaga kohtumist. 

Päeval, mil mina maale oma ema juurde sõitsin, lubas ta, et ei lähe välja ja on korralik, sest tahab oma viimast võimalust hoida. Kui hilisõhtul talle helistades selgus, et ta siiski on selle neiuga, ei osanud ma enam midagi teha. Minu süda oli seest välja tõmmatud ja tükkideks kistud. Nutsin terve öö mõeldes, mida ta teeb. Kuna ta ei ajanud ka mitte midagi tagasi ja andis hoogu mu kurbusele sellega, et mu reaktsiooni naeruvääristas, ei suutnud ma enam kainelt mõelda. Mõtlesin veel talle andestada ja temaga koos eluga edasi minna, aga pärast kuulmist, et ta oli juba päev varem plaaninud töölt end vabaks võtta ja jooma minna sellega neiuga, ei suutnud ma talle enam andestada. Kui ta lõpuks telefoni teel kätte sain, käskisin tal asjad pakkida ja lahkuda. See oli kõige raskem asi, mida ma olen elus pidanud tegema. Ma ei suutnud uskuda, et ta laseb selle armastuse ja kõik hetked, mis meil olid nii lihtsalt põhja joosta. 

Ta ei teinud mitte midagi, et meie suhet päästa. Kui küsisin, et kas ta tõesti petab mind, ei ajanud ta seda tagasi. Mida mul enam mõelda oli? Ju ta siis seda tegi. Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnetu, kui ma siis olin. Nutsin tundide kaupa. Süüdistasin end, et olen teinud kõik valesti. Mu elu mõte ja tahe olid kadunud. Ma andsin sellele mehele terve oma elu. Ma andsin talle oma kodu, oma raha, oma pere, loovutasin tema nimel kooli, läksin tema pärast tööle. Ma tegin kõik, mis minu võimuses, et teda elus edasi aidata. Voolisin temast tasapisi vastutustundlikku ja täiskasvanud meest. Ma pole mitte kellegi jaoks mitte kunagi nii palju teinud kui tema jaoks. See mida ma tol hetkel tundsin ja mida siiani tunnen on täiesti kirjeldamatu. Tunnen, kuidas mu süda on kistud ribadeks, nende peal tallatud ja siis sigadele söödetud. Ma tahaks selle valu käes surra. Ma ei taha enam edasi minna. Mu jõud on otsas. Iga mälestus meist koos toob mulle pisarad silma. Ma ei suuda saada välja peast kujutluspilti temast ja mõnest teisest naisest koos. Mu südame murra juba mõte sellest, et ta on kellegi teise naise voodis, kellegi teisega. Ma ei suuda elada mõttega, et olen temast jäädavalt ilma. Tean, et valust saab peagi viha ja ka see ajapikku kaob. Kuid pettumus on see, mis jääb. See kibe reetmisvalu, mis ta mulle jättis ja kurbus lämmatavad mind hetk hetke haaval. Teadmine, et ta ei kavatsegi minu armastuse nimel võidelda, teadmine, et ta ei taha minuga enam koos olla, panevad mind tahtmatult mõtlema, kas ta mind üldse kunagi armastas? Sest kui sa armastad kedagi, siis sa ju võitled tema eest? Kui sa ei taha kedagi kaotada, siis sa ju teed kõik, et temast mitte ilma jääda? Ta ei ole kordagi palunud vabandust, ta pole kordagi teinud proovi mulle asju seletada. Ta on vaid pööranud mulle selja, öelnud, et tal pole mulle midagi öelda ja lahkunud. Jättes mind maha nagu ära kasutatud kaltsu, kellega pole enam huvitav põrandat pühkida. 

See viis, kuidas ta minust lahkus, on tapnud killukese minust. Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin varem. Minust on järel vaid hale värelev vari, kes tahab kaduda koos tuulega vaikusesse. Vaikusesse, kus ei ole enam hetki, pole mälestusi, mis rebivad südame rinnust ega valu, mis põletab hinge. On vaid vaikkus. On vaid katkine naer, mida ei paranda aeg ega ravimid. 

***