"Igatsus teeb head"

Järjest rohkem jäävad silma need õnnelikud paarikesed minu ümber. Tänaval käest kinni hoidvad turtel tuvid, facebookis piltidel musitajad ja lihtsalt pidevad oma õnne kuulutajad. Kõigil on kõik nii hästi ja ideaalsed suhted. Tööl mõni muust ei räägigi, et tegi oma elukaaslasega seda ja teist. Küll, et neil on nii ja neil on naa. Ikka ja alati rahuloluga tõdevad nad, et armastavad teineteist nii palju. Varem ma sain kaasa rääkida ja nautisin teistega oma suhte võlude jagamist, aga nüüd on see mulle koormav. Sest minu kõrval ju ei ole kedagi. Ma olen üksi. Raske on kuulata, kui õnnelikud kõik on oma suurepäraste meestega ja kui hästi nad oskavad oma suhtes käituda.
Ma olen kade, tunnistan seda ausalt. Mul oli ka ilus suhe, kuni kõik läks alla mäge. Ma igatsen neid ilusaid hetki kahekesi, neid sooje kallistusi ja pisikesi armsaid musisid filmi vaadates. Igatsen lähedust. Varem ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. See oli nii igapäevane. Aga nüüd kus ma olen üksi, tunnen, et vajan seda nii väga. Vajan teda enda kõrvale. Tahaks sellest tundest juba vabaks saada. Ma ju ei taha teda igatseda ja ma ei tohikski, aga ma ikka teen seda. Jube halb on sõltuda kellegist ja mingist tundest nii palju, et elamine muutub raskeks.
Möödas on 2 nädalat ja 2 päeva. Öeldakse, et kahe kuu pärast hakkab ununema, aga mul on sinna ikka veel väga pikk maa minna...

Just love

"I love you every day, but just some days I would love to sell you online."


Ja täpselt nii ongi, tee mis sa tahad

Varsti ehk

Olen mõelnud, et varsti võiksin vaikselt hakata temaga uuesti suhtlema. Tunnen, et kunagi on minus see jõud olemas, et ilma suurte tunneteta ja valuta temaga vestelda ning koos aega veeta. Kuid selgemast selgem on, et mitte veel.
Tema postitused facebookis ja tema seal online nägemine panevad veel südame kõvasti värisema. Ja kui teda online pole, mõtlen koguaja kus ning kellega ta on. Rääkimata tema blogi postituste lugemisest, tänu millele ma tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta ja küsin endalt, miks ma temaga üldse koos olin? Kui peaksin temaga kokku ka saama, siis ma murduks. Olen selles enam kui kindel. Viimati, kui teda nägin, pidin valu kätte ära surema. Pisarad lihtsalt voolasid ja kõhus keeras. Ma ei oska veel tugev olla, aga olen positiivne ja loodan, et ühel päeval saan ta jälle oma ellu lasta. Küll teises rollis kui varem, aga siiski. Sest ma ei taha temast kui inimesest loobuda. See on loll, aga nii ma tunnen. Ma pean olema enda vastu aus.



Ja jätkuvalt ma ootan, et ta minuga ühendust otsiks, et ta näitaks üles tahtmist midagi muuta. Jään vist seda oodates halliks. Sest tal pole minust ju sooja ega külma.

Iseseisvuse mitu tahku

Elu on õpetanud mind iseseisvaks juba väga väiksest peale. On tulnud leppida faktiga, et ema on koguaeg tööl ja ise tuleb ringi liiklemisega hakkama saada. Väikeses kohas elades ei olnud see ka raske. Vanaema elas vaid üle põllu silkamise kaugusel ja ükski metsarada ei olnud mulle võõras. Koos vaid aasta vanema õega, sai läbi käidud kõik võimalikud kohad, mis ümbruskonnas leidusid. Olid need siis järve äärsed võpsikud, küla servas asuvad heinamaad, künkad või metsaalused. Kunagi ei läinud ringi kondamiseks vaja ema kätt. Hiljem lõi iseseisvus välja juba lähedal asuvas linnas kunstiringis käimise ja erinevatest organisatsioonide tööst osa võtmise näol. Ja kui tuli aeg, siis kolisin linna, et gümnaasiumis käia, olgugi, et oleksin võinud vabalt ka koju jääda, sest sealt linna on vaid 21 kilomeetrit. Seejärel kolisin juba pealinna, et minna ülikooli. Kuid ma ei olnud kunagi päris üksi. Alati oli toeks vanem õde, keda küll olude sunnile minu jaoks järjest vähem ja vähem olemas on. Ühtegi reisi, koosolekut või üritust ei jätnud ma ära saatja puudumise tõttu. Koos kellegagi minek tundus nii teisejärguline ja ebavajalik. Olin uhke, et olen iseseisev, isepäine ja nautisin seda täiel rinnal. Sest kõrvalt nägin, kuidas paljud mu sõbrad ei julgenud üksi eriti kuskile minna ning minu jaoks tundus see absurdne. Elu lõpuni ei saa ju kellegi teise najale rippuma jääda, ega ju?

Kuid nüüd olin harjunud kõike tegema koos oma elukaaslasega. Kõik käigud sai tehtud koos, kõik tähtsad otsused ja mõtted sai koos läbi arutatud. Ma ei olnud üksi. Ma ei vajanud iseseisvust, sest me olime komplekt. Kuhu teda kaasa võtta ei saanud, sinna ma ei läinud. Tean, et see ei olnud õige, aga tol hetkel luges mulle vaid turva tunne, mida tema mulle pakkus. Ma teadsin, et ta on alati olemas ja alati valmis koos minuga kõikjale minema. See oli üks parimaid tundeid maailmas. Kuid see põrmustas mu iseseisvuse. Ma ei läinud üksi isegi maale emale ja vanaemale külla. Koosolekutele läksin koos temaga ja kui teda kaasa ei tohtinud võtta, ootas ta mind ukse taga. Poes käisime koos. Linnas asju ajamas ja peol. Kõikjal. Teised õppisid ka sellega arvestama, et mind ei olnud üks vaid kaks. Selle tundega oli kerge harjuda, et keegi on su kõrval ja võid talle ükskõik mis olukorras toetuda.

Praegusel hetkel on tohutult raske jälle ümber harjuda. Koju tulles on tuba tühi, bussipeatuses ei oota mind enam tuttav nägu, lõunaid ei veeda me enam kahekesi, voodi on suur ja külm, kodu on vaikne, kõik käigud tuleb teha üksi, muredest rääkimiseks tuleb haarta telefon ning helistada mõnele lähedasele jne. Asju, mis on muutunud on palju. Tunnen, et olen kaotanud suure osa oma iseseisvusest ja julgusest olla iseseisev. Ma ei taha olla üksi. Mul on vaja kedagi enda kõrvale, kelle najal edasi minna. Loodan südamest, et see tunne on ajutine. Ma tahan oma isepäist elu tagasi. Tahan tagasi vana mina, kes ei löö risti ette millelegi. Kes naudib elu just sellisena nagu see on. Nüüd hindan end hoopis teisiti, väärtustan enda juures teisi asju. Vähemalt tean ma, mida tahan muuta ning kui ma olen mõttega asja juures, saan ka sellega hakkama. Sest iseseisev elu on hea elu ja ma tahan seda tagasi! Punkt.

I was your woman

Tõotus

Kuna viimased poolteist nädalat on saanud tavaks, et mul on aega ülearu, siis hakkasin ma üle väga pika aja jälle filme vaatama. Ühel õhtul otsustasin vahelduseks komöödiatele vaadata romantilist draamat, milleks oli "The Vow". Ma ei teagi nüüd, kas selle vaatamine oli hea või halb mõte. Ei suuda otsustada. Igatahes kuulub see film sellest hetkest minu lemmikute hulka. Miks see film mulle eriti südamesse jäi, oli üks öeldud lause ning filmist läbi kumav veenduvus, et kui sa kedagi armastad, võitled tema eest lõpuni ja annad endast kõik, et seda armastust tagasi saada, kui midagi peaks viltu minema. See lause, mis mulle südamesse jäi, kõlas umbes nii: "Kui inimene on meie suhtes nii palju õigesti teinud, siis miks jätta ta vaid ühe asja pärast, mis ta valesti tegi?" See pani mind väga sügavalt järele mõtlema, miks ma oma armastuse nii lihtsalt kõrvale jätsin. Tean, et asju, mis valesti oli, ei olnud vaid üks ega kaks. Mul sai lõpuks mõõt täis. Sest viimased probleemid, mis meil olid ei olnud ju väikesed. Alandus ja ära kasutatud tunne ei jäta mu hinge rahule ja saan aru, et meil ei oleks nagunii enam pikka tulevikku olnud. Kuid see lause pani mu kahtlema. Pani mu pähe mõtte, et ma andsin liiga kergelt alla. Kuid samas ma tean ka, et kui ta ise oleks kohe alguses meie päästmiseks midagi ette võtnud, siis ma üldse ei kirjutaks neid ridu siia. Me oleks koos ja me oleks saanud üle sellest kõigest. Kahekesi. Olen enda vastu aus ja ütlen, et tahan teda tagasi. Kuid nüüd on liiga hilja, tean, et ta pole seda väärt, tean, et juba enda pärast ma ei tohiks nii mõeldagi. Aga ikka tekib see mõte.
Vaikselt püüan temast kaugeneda, aga tema facebooki sõbralistist ära kustutamine tundub veel ületamatu raskusena, seega ei tee seda veel. Olgugi, et tänu sellele näen kui õnnelik ta on oma uut elu uute naiste keskel elades, mind olematuks tunnistades.


Peas kummitavad sõnad:


"When a heart breaks it don't break even"

Kuidas defineerida armastust?

"Armastus – see pole kirg. Armastus – see pole emotsioon. Armastus – see on sügav mõistmine, et teine inimene täiendab Sind, aitab Sul saada terveks ringiks. Teise inimese juuresolek muudab Sind veelgi tähenduslikumaks. Armastus annab vabaduse olla Sina ise – see pole omamine." - Osho

Aeg ja sõbrad

"Murtud südant parandavad vaid aeg ja sõbrannad"

Möödas on nädal ja neli päeva.
Liiga vara on edasi minna? Jah, on küll.
Seega olen jätkuvalt takerdunud mõtetesse ja küsimusele miks. Kuid järjest rohkem tunnen, et olen piisavalt tugev, et see kõik ühel hetkel selja taha jätta. Aeg on see, mida mul nüüd on. Tihti ei ole mul sellega midagi teha. Püüan end matta töösse ja olla inimeste keskel nii palju kui vähegi võimalik. See takistab mul mõtetel lasta minna oma rada. Kui olen koguaeg tegevuses, leian ma jaksu, et edasi minna.

Seda enam, et olen viimasel ajal märganud, et inimesed, kes siis kui ma suhtes olin minuga ei suhelnud, on hakanud taas sidet looma. Olen saanud palju tähelepanu noormeestelt, keda ise varem tähele ei pannud. Neil on tekkinud huvi ja nad võtavad ühendust. Kes lihtsalt meelitab, kes üritab toeks olla, kes lausa lööb külge. Nad nagu näeks võimalust. Nii vanad tuttavad kui ka uued inimesed kellega hiljuti tutvunud olen. Või on asi selles, et ma ka ise olen neile rohkem avatud? Varem mulle tundus vale nendega nii vabalt suhelda. Oli nagu tõrge ees. Samas miks ma poleks tohtinud? Ega inimestega suhtlemine pole kuritegu. Seda enam, et enne oma suhte algust olin ma aktiivne suhtleja ja käisin palju väljas. See oli minu osa elust. Nüüd tunnen, et see hakkab vaikselt taastuma. Ma ei oota ega looda seda flirtimist, mis hiljuti on mind ümbritsenud. Ma tahan vaid lõbutseda ja tunda, et keegi minust hoolib, et keegi ka ihaldab mind. Sest meie suhte lõpp viis minult kogu enesekindluse, mis mul oli. Hetkel vajan vaid tuge ja inimesi, kellega on lihtne suhelda. Muidugi mõistan, et tunded võivad mängu tulla ja selle tõttu võin mina kellelegi hoopis haiget teha. Loodan südamest, et midagi sellist ei juhtu. Loodan ka, et noormees kes mind kahe päeva eest suudelda üritas, ei tunne midagi tõsist, sest mina ei ole valmis edasi minema. Ma ei ole valmis end kellegi teiste kätesse andma. Tahan veel aega. Tahan elus üle pika aja asju rahulikult võtta. Mõelda, mis on minu jaoks kõige olulisem ja mida teha selleks, et ma oleksin õnnelik.

Eks vaikselt hakkavad asjad liikuma ja muutuma. Ühel hetkel on aeg viinud mu nii kaugele, et olen valmis alustama puhtalt lehelt ja andma teistele inimestele võimaluse.

Ma küll ei ole kindel miks, aga mulle tuli meelde see ütlus. Ehk tähendab see midagi head? Loodan :)

"Love begins with a smile,
Grows with a kiss,
And ends with teartrop"

"Don't worry, be happy!"

"Kevad on käes! Kõik on nii ilus ja sa saad hakkama! Kõik saab nüüd vaid paremaks minna!"- kinnitas mulle mu väga armas sõbranna ükspäev.

Olen kindel, et tal on õigus. Tahan seda uskuda. Sest päike paistab, ilmad lähevad ainult soojemaks ning inimestele on naeratus näol. Ootan ja ootan, et mul läheks kergemaks, et valu taanduks ja tühjus saaks otsa. Usun, et see varsti ka juhtub. Tulevad uued inimesed mu ellu, kurvad mälestused tuhmuvad ja teevad ruumi uutele algustele. Püüan olla positiivne, kuigi see on rohkem kui raske.

"Pea püsti!" ütlete, seda ma siis ka teen. Jätan valu enda sisse ja näitan maailma, et mind ei saa murda ja lähen edasi.
Kas see on lahendus?
Eks näis

Seosed

Pärast lahku minekut olen hakanud muusikat teisiti kuulma.
Kuulen sõnu, millel on tähendus ja millel on tugev side minuga. Varem mulle lihtsalt meeldisid laulud. Laulud, mida oli hea kuulata, kuid millega ei tekkinud seda ära tundmise tunnet.

Need laulud, mis minu elu ja tundeid hetkel kõige paremini kirjeldavad saavad olulise koha ka minu blogis. Võib-olla on siis lihtsam mõista, mida ma parajasti tunnen ja läbi elan.

Just see Beyonce laul, on pannud mind mõtlema. Mida rohkem ma selle sõnadesse süvenen, tean, et need sõnad kirjeldavad sõna-sõnalt seda, mida mina läbi elasin meie viimase koos oldud kuu jooksul.
(Välja arvatud see laste ja koera asi seal laulu alguses)

Väsimus

Uni ei ole ainus, mis võib tekitada inimeses tunde, et ta enam ei jõua eksisteerida. Ei ole ainsad puhkamata keha ja vaim, mis panevad inimest oma jõus kahtlema.

Ma olen väsinud.
Väsinud võitlemast ja õigustamast.
Väsinud kuulamast kui loll ma olen.
Väsinud mõtlemast, mida ma oleks pidanud teisiti tegema.
Väsinud teadmisest, et mina olen süüdi.

Mu pere, mu sõbrad, mu tuttavad korrutavad mulle vahetpidamata, et mul pole mõistust, et ma olen selgrootu ära kasutatav. Ma tean, et ma olen loll ja halb inimene, aga ma ei saa ka midagi teha, et seda muuta.

Kui ma pühendun kellelegi, siis seda täiega. Andes talle kõik. Ma ei oska teisiti. Harjuge ära.
Ma ei suuda näha teist inimest hädas, teda aitamata. Ma ei saa näha lähedast kannatamas, kui saaksin teda aidata.
Olgu selleks hädaliseks keegi mu perest, keegi kellest kogu südamest hoolin, kolleeg, kellel vaja vaba päeva või see Soome joodik seal sadamas, kes püsti ei seisa.. Mul ei ole südant öelda inimestele "EI", kui minu võimuses on öelda "JAH".
Kuid see on see, mille pärast saan katkematult vastu päid ja jalgu.
Kui loll ma ikka olen...
Kui ära kasutatav ma...
Kui naiivne...

Jah, ma tean seda, aga ma olen väsinud selle kuulamisest. Ma ei jõua hakata neile vastu ja näidata, et minus on palju rohkemat kui vaid nõrk vaim ja loll pea. Seega ma lasengi paista, et olen see rumal naine, kes elust mitte sittagi ei jaga.
Ma ootan toetust ja mõistmist, mitte lakkamatut halvustamist. Kuid seda ma ei saa

See laul ütleb sulle, mida ma tunnen, kui ma sulle mõtlen

Hetked

"Mõni hetk on elus ilusam, kui teine,

mõni hetk on kohe väga, väga ilus..."

Hetked- väikesed osakesed, mis moodustavad millegi imelise- mälestuse. 

Just hetked on need, mis siin elus kõige rohkem loevad. Neist võib sündida midagi suurt, kasvada midagi võimast, areneda midagi, mis muudab tervet elu. Kuid see mis võib luua, võib ka hävitada. Vaid üks hetk võib purustada ka kõik unelmad, lootused ja ootused. 

Minu elus on palju hetki, mida ma ei tahaks mingi hinna eest unustada. Neist on kasvanud suur ja võimas mälestus, mis on muutnud minu arusaamu ja elu. Kuid enam on olnud neid hetki, mille eest ma annaks üks kõik mida, et neid olematuks teha. 

***

Mu elu ei ole olnud kunagi kerge. Kellel on? Igal on omad mured ja probleemid. Omad katsumused ja kannatused. Kuid viimasel ajal tunnen, et elu on minuga ülekohtuselt ebaõiglane. Olen panustanud kõik, et teha teisi õnnelikuks, et käia teiste soovitud radu, et anda teistele kõik, mis mul on. Olen teinud kõik, et hoolida kõigist, et mitte teha liiga kellelegi. Olen võidelnud, et saabuks õiglus, olen andnud, et teised saaksid anda. Kuid  mida olen ma selle eest vastu saanud? Eks õige ole ütlus, et kõik hea, mis sa elus teed, maksab hiljem sulle kätte. Kurb on tunnistada, et nii see kahjuks on. See on elu. Elu annab sulle jalaga tagumikku hetkel, kui oled veendunud, et kõik saab nüüd vaid ülesmäge minna. Kui lootused on kõrgel ja pea püsti, saad vastu kukalt ja kukud, ega tea kas enam iial tõused.

***

Ja miks just hiljuti on hakkanud mul peas kummitama mõte, et ebaõiglus on ainus õiglus siin maailmas? Nimelt seepärast, et täpselt nädal ja 3 päeva tagasi jäin ma ilma kellegist, kellest siin maailmas kõige rohkem hoolisin- oma elukaaslasest. Ta astus mu elust välja viisil, mida mina kõige vähem oleks osanud oodata. Seda eriti selliselt inimeselt nagu tema. 

Sooja ja suure südamega noormees, kes oli minu nimel valmis tegema kõike- ronima kasvõi kõige kõrgemasse tippu, tooma mulle kuu otse taevast või viskuma minu eest rongi ette. Kuid kahjuks see mees on kadunud. Mäletan veel selgesti neid meie hetki. Neid meie momente, kus ma olin hingetuna tema kätevahel ja ei osanudki muud tahta, kuid vaid talle kuulumist. Tema armastuse nimel olin valmis ohverdama kogu oma elu. Ja seda ma tegingi. 

12. augustil, kui esimest korda kohtusime, ei osanud ma arvata, et me kunagi õnnelikult koos elame. Olin kahtlev. Ma ei osanud tolajal mehi usaldada. Kuid mingil viisil suutis tema mind seda uuesti tegema panna. Võib-olla oli see tema naeratus? Võib-olla tema pruunid silmad ja lahke olek? Võib-olla see, et ta pani mind tundma nagu ainus naine maailmas? Igatahes armusin ma temasse võrdlemisi kiirelt. Tema hoolitsused, hellitused ja piiritu armastus muutsid mu relvituks. Mäletan neid arvutuid magamata öid, kus me lihtsalt rääkisime. Rääkisime oma elust, inimestest, maailmast. Tundsin esimest korda oma elu jooksul, et saan üht meest täielikult usaldada ja oma elu jagada. Kõik need lugematud ilusad sõnad, kaunid hetked käsikäes- need muutsid meie alguse meeldejäävaks ja ilusaks mälestuseks. Mäletan veel kui imestunud ma olin, kui teda esimest korda köögis sehkendamas nägin. Ta tegi minu eest kõik- pesi nõud, tegi söögi, koristas, küüris pliidi. Kuid see, mis ta minu jaoks füüsiliselt tegi ei olnud ainus asi, miks ma teda nii väga armastasin. Ta oli mu hingesugulane. Minu täiuslik teine pool. Ilma kelleta ei kujutanud ma enam oma elu ette. 

Meie suhe arenes tormilise kiirusega. Järgmine hetk elasime me juba koos ja nautisime iga sekundid kuuludes vaid teineteisele. Kuid minu lootus, et meie suhe ka sellisena püsima jääb, kukkus võrdlemisi kiirelt kildudeks. 

Kuna tema eelmine naine määras talle kohtu kaudu alimendid, siis laiutas hetkega tema pangakontol -800 eurot. Sealt algasid meie suhte keerdkäigud. Kuna võlg oli suur ja seda üksi tasuda ta ei suutnud ning selle tasumise kõrvalt ei jäänud tal sentigi raha elamiseks, otsustasin mina oma abikäe ulatada. Sellest hetkest elasime minu raha eest, mida mina sain paari korrastel visiitidel kuus maale. Ka tema sai raha ema ja vanaema käest, aga meie väljaminekud olid piisavalt suured, et pärast igat raha saamist oli see jälle otsas. Nii me elasime paar kuud. Mina käisin koolis, tema tööl. Kuid siis jäi ta ka tööst ilma, elukohast. Nägin kui murtud ta oli ning teadsin, et tal pole kuskile minna. Seega võtsin ta täiesti enda tiiva alla. Jätsin kooli pooleli ja hakkasin ise endale tööd otsima. 

Tema aga muutus. Muutus juba enne töö kaotamist. Miski ei tundunud teda enam huvitavat. Oma vaba aja veetis ta arvutimänge mängides ja minuga vaieldes. Meie suhe hakkas purunema. Polnud enam juttugi sellest kirest, sellest ihast, mis meil alguses oli. Olgugi, et algusest oli möödas vaid 4 kuud. Ta ei tahtnud mind enam. Kes peaks ind veel tahtma, kui mitte mu oma mees? Probleem, probleemi järel elasime edasi. Püüdsin selle kõik kõrvale jätta ja temaga õnnelik olla. Nutsin end õhtu õhtult vaikselt magama, kui tema minu kõrvalt rahulikult magas. Püüdsin korduvalt temaga nendest asjadest rääkida. Püüdsin teda mõista. Ma polnud nõus teda hülgama. Ma tahtsin, et kõik saaks ainult korda.. Tahtsin, et ta oleks õnnelik. Pikkamööda hakkasin märkama, et enam ta ei küsinud, kui mu rahakotist raha võttis, ta ei näidanud üles tänu, kui ta eest mõne makse tegin. Sellest sai tavaline asi. Minu käes oli rahakott ja nii see jäigi. Saan aru, et tal oli mugav, aga mida mina tahtsin oli vaid austus ja tänu selle eest, mis ma tema jaoks teinud olin. 

Kui tööle sain, lootsin, et kõik läheb jälle joonde. Vahepeal läkski. Ta ootas mind pikkisilmi koju, tegi mulle süüa, tõi lilli, käis tööl külas. Seda kõike hetkeni, mil ta ka ise tööle sai. Nimelt otsisin ma talle töö ja juba esimesel päeval otsustas ta minust eemale astuda. Juba umbes nädal enne tema tööle saamist ütles ta mulle, et tal on minuga igav. Et me peaks rohkem väljas käima, jooma ja inimestega suhtlema. Ma mõistsin teda. Loomulikult. Olin raha teenimisega nii ametis, et ma ei suutnud enam õhtuti pärast tööd midagi teha. Olin lihtsalt nagu laip. 

2. aprill, meie 6 kuu tähtpäev, oli üks neist päevadest, mida ma ei nimetaks oma eriliseks päevaks. Meil polnud raha, et tähistada, tal polnud tuju, et minuga olla. See oli nagu iga teine päev kodus. Sellest järgmisel päeval oli tema esimene tööpäev. Olin põnevil ja elasin talle kaasa. Lõpuks hakkas kõik joonde saama. Algus meie parema tuleviku jaoks oli tehtud. Sel päeval olin saanud raha ja valmistasin talle koju tulekuks õhtusöögi, tõin poest joogid ja valmistasin kõik tema tulekuks ette. Kuid siis tuli kõne, et peab hilisemaks tööle jääma. Olin nördinud, aga otsustasin ta ära oodata. Ootasin ja ootasin... Lõpuks jäin magama. Kui ta öösel tuli, haises ta alkoholi järele ning teatas, et käis töökaaslasega dringitamas. Püüdsin oma valu alla neelata. Püüdsin teha näo, et mind ei kõiguta see, et ta ei tulnud koju, vaid veetis õhtu võõra neiuga juues. Olin sellest üle. Ta ka veenis mind, et asi on süütu, aga fakt, et ta eelistas tol õhtul seda neiut minule, tegi põrgu valu. Ta tahtis, et ma temaga kohtuks ja näeks, et midagi ei ole. Läksime siis välja koos ja mida mina nägin oli täpselt vastupidine. See neiu oli tema ümber nagu kleeps ning ega ta ise ei olnud ka selle vastu. Ma tõesti ürtasin mõelda, et ma kujutan ette. Et kõik on tegelikult korras. Aga kui need tema ära kadumised hakkasin korduma, ei suutnud ma enam valule vastu anda. Kord tuli ta temaga koos taksoga koju hommikul kell 7, kord läks "vennaga" kokku saama, kuid veetis öö temaga. Otsustasin anda talle viimase võimaluse asja parandada, sest minu valutav süda ei kannatanud seda enam välja. Seda enam, et tema arvates olin ma ebaõiglane ja üle dramatiseeriv. Ta tegi mu oma sõnadega maatasa ning ütles, et selle pärast, et mulle ei meeldi see neiu, ei kavatse tema jätta temaga kohtumist. 

Päeval, mil mina maale oma ema juurde sõitsin, lubas ta, et ei lähe välja ja on korralik, sest tahab oma viimast võimalust hoida. Kui hilisõhtul talle helistades selgus, et ta siiski on selle neiuga, ei osanud ma enam midagi teha. Minu süda oli seest välja tõmmatud ja tükkideks kistud. Nutsin terve öö mõeldes, mida ta teeb. Kuna ta ei ajanud ka mitte midagi tagasi ja andis hoogu mu kurbusele sellega, et mu reaktsiooni naeruvääristas, ei suutnud ma enam kainelt mõelda. Mõtlesin veel talle andestada ja temaga koos eluga edasi minna, aga pärast kuulmist, et ta oli juba päev varem plaaninud töölt end vabaks võtta ja jooma minna sellega neiuga, ei suutnud ma talle enam andestada. Kui ta lõpuks telefoni teel kätte sain, käskisin tal asjad pakkida ja lahkuda. See oli kõige raskem asi, mida ma olen elus pidanud tegema. Ma ei suutnud uskuda, et ta laseb selle armastuse ja kõik hetked, mis meil olid nii lihtsalt põhja joosta. 

Ta ei teinud mitte midagi, et meie suhet päästa. Kui küsisin, et kas ta tõesti petab mind, ei ajanud ta seda tagasi. Mida mul enam mõelda oli? Ju ta siis seda tegi. Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnetu, kui ma siis olin. Nutsin tundide kaupa. Süüdistasin end, et olen teinud kõik valesti. Mu elu mõte ja tahe olid kadunud. Ma andsin sellele mehele terve oma elu. Ma andsin talle oma kodu, oma raha, oma pere, loovutasin tema nimel kooli, läksin tema pärast tööle. Ma tegin kõik, mis minu võimuses, et teda elus edasi aidata. Voolisin temast tasapisi vastutustundlikku ja täiskasvanud meest. Ma pole mitte kellegi jaoks mitte kunagi nii palju teinud kui tema jaoks. See mida ma tol hetkel tundsin ja mida siiani tunnen on täiesti kirjeldamatu. Tunnen, kuidas mu süda on kistud ribadeks, nende peal tallatud ja siis sigadele söödetud. Ma tahaks selle valu käes surra. Ma ei taha enam edasi minna. Mu jõud on otsas. Iga mälestus meist koos toob mulle pisarad silma. Ma ei suuda saada välja peast kujutluspilti temast ja mõnest teisest naisest koos. Mu südame murra juba mõte sellest, et ta on kellegi teise naise voodis, kellegi teisega. Ma ei suuda elada mõttega, et olen temast jäädavalt ilma. Tean, et valust saab peagi viha ja ka see ajapikku kaob. Kuid pettumus on see, mis jääb. See kibe reetmisvalu, mis ta mulle jättis ja kurbus lämmatavad mind hetk hetke haaval. Teadmine, et ta ei kavatsegi minu armastuse nimel võidelda, teadmine, et ta ei taha minuga enam koos olla, panevad mind tahtmatult mõtlema, kas ta mind üldse kunagi armastas? Sest kui sa armastad kedagi, siis sa ju võitled tema eest? Kui sa ei taha kedagi kaotada, siis sa ju teed kõik, et temast mitte ilma jääda? Ta ei ole kordagi palunud vabandust, ta pole kordagi teinud proovi mulle asju seletada. Ta on vaid pööranud mulle selja, öelnud, et tal pole mulle midagi öelda ja lahkunud. Jättes mind maha nagu ära kasutatud kaltsu, kellega pole enam huvitav põrandat pühkida. 

See viis, kuidas ta minust lahkus, on tapnud killukese minust. Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin varem. Minust on järel vaid hale värelev vari, kes tahab kaduda koos tuulega vaikusesse. Vaikusesse, kus ei ole enam hetki, pole mälestusi, mis rebivad südame rinnust ega valu, mis põletab hinge. On vaid vaikkus. On vaid katkine naer, mida ei paranda aeg ega ravimid. 

***