Kui su väga lähedasel inimesel on vähk ja sa saad asja tõsidusest aru alles siis, kui ta sul käest on libisemas, siis tekib tahtmine endale vastu pead virutada ja küsida: Halloo!! Kus su aju terve see aeg olnud on???
Kuuldes, et vanatädil pahaloomuline kasvaja on ja see välja opereeritakse, ei osanud ma arvata, et see midagi ületamatut võiks olla. Mõtlesin, et see lõigatakse välja ja kõik. Sest arstid ja teised väitsid, et kõik saab korda. Kuid asjad ei käi nii lihtsalt kui minu pea välja mõtleb. Ma siiralt arvasin, et väikese operatsiooniga see piirdub. Kui kuulsin, et sellele järgneb ka keemiaravi ja pikk taastus protsess, oli hämmingus. See pidi ju lihtne lõikus olema ja siirdeid ei pidavat ka olema.
Vanatädi ise oli kõige selle juures nii positiivne ja rõõmsameelne. Olin kindel, et ta tuleb sellest lihtsalt välja. Seda enam, et ta ei ole veel väga vanagi. Samas olin ma tema positiivse hoiaku suhtes üllatunud. Eelnevat on tal tervisega palju probleeme olnud ja alati tundusid kõik need ületamatud. Nüüd oli kuidagi rahustav näha, et ta ise tahab terveks saada. Tänu sellele vähenes ka minu hirmu.
Kuid kui minuni jõudis ema ja vanaema kaudu info, et keemiaravi mõjub talle väga halvasti ja ta ei seisa püstigi, rääkimata söömisest, siis tekkis mul mure. Ma olin enda "muredega" nii ametis, et ei osanud märgata lähedase inimese väga tõsist olukorda. Kõndisin ringi nagu pime ja mõtlesin vaid endale. See tekitab minus tahtmise iseeendale üks hea mats kirja panna.
Just viimase nädala jooksul on tal väga halvaks läinud. Temast on järel vaid hall kondine võre, kellel on raske toime tulla juba ka igapäevaste esmaste tegevustega. See hirmutas mu väga ära. Nüüd paar päeva tagasi ta kukkus oma maja ees 2 korda ja sai kõvasti muljuda. Seetõttu jäi ta ka palju viletsamaks kui enne. Maal käies jõudsin lõpuks reaalsusesse ja arusaamale, kui isekas ma olnud olen. Oleksin tahtnud teda kohe vaatama minna, aga tal oli liiga halb. Nüüd üleeile, kui vanaema teda linna vaatama läks, lebas ta ukse ees maas ega suutnud end enam liigutada. Just nii kaugele on asi jõudnud. Vanaema kutsus talle kiirabi ja nüüd on ta hooldushaiglas arstide hoole all, ootamas oma viimast keemiaravi sessiooni. Kuid kas ta nii kaua vastugi peab... Ma tõsiselt kardan, et olen maganud maha oma viimased võimalused teda näha, talle öelda, kui väga ma teda armastan ja kui väga ma tahan, et ta terveks saaks. Ta on alati olnud mu elus väga olulisel kohal. Mu teine vanaema, lõbus tädi, kellega sai lapsepõlves aina lollusi tehtud. Sain temalt alati head nõu, rääkimata siis muust toest, mis ta mulle elu jooksul pakkunud on. Mu südame rebib kildudeks vaid üks mõte sellele, et äkki ta ei ela seda üle. Tean, et tuleb mõelda positiivselt, tuleb uskuda, et miski pole veel läbi, vaid alles ees. Tuleb temasse taas süstida positiivsust ja ära kasutada iga hetke, mil ta on meiega. Kuid see on meeletult raske, ise olles murest murtud. Tema nimel olen valmis seda aga tegema.
Olen koguaeg mõtetes temaga. Loodan, et ta teab seda ja saab sellest jõudu edasi rühkida.
Oled mulle meeletult kallis, palun pea vastu!
Thursday, May 31, 2012
Wednesday, May 30, 2012
Tuesday, May 29, 2012
Sunday, May 27, 2012
Ohooo
Ainult üllatus üllatuse otsa on mu elukesel hetkel mulle plaanis. Ootamatused aina veeretavad ja veeretavad end mu teele. See ei ole sugugi halb, see on lausa fantastiline!
Pärast vallatut ja vapustavat Rootsi kruiisi hakkab kõik jälle vaikselt vanadesse rööbastesse loksuma. Kuid need rööpad pole päris need rööpad. Uskumatu, kuidas üks lühike reis võib üht inimest kasvatada. Selle reisi käigus jõudsin nii paljudele järeldustele ja hakkasin väga paljusid asju sootuks teise nurga alt vaatama. Kõik ei ole siiski must ja valge. Reisilt saadud kogemused ja tehtud lollused on mu elule kõvasti vunkki juurde andnud. Nüüd tuleb sellega vaid midagi ette võtta.
Alati on kõiges heas ka midagi halba. Reisi ajal ja pärast reisi hakkasin vaikselt juba oma murtud südant kokku kraapima, kui tuli jälle uus pauk mu hinge pihta. Nimelt otsustas too vahva eks, et oleks jätkuvalt hea mind ära kasutada ja küsis mu käest raha, et samuti reisile minna. Ma ei olnud nõus andma. Miks ma peaks? Selleks ei ole ühtegi mõistlikku põhjust. Ma ei võlgne talle midagi. Reisil oleku ajal küsis ta samuti raha, ettekäändel, et pole süüa ega söögi raha. Olgugi, et rääkisin ta emaga ja selgus, et ta sai reisi jaoks raha. Rääkimata siis veel sellest, et sadamas nägin kaasa ostetud alkoholi hulkka ja pole kahtluski, mille peale see tema söögiraha kulus. Miks peaksin ma teda üldse aitama? Sest abistamise eest ei ole ma kunagi temalt midagi tagasi saanud. Ei austust ega tänu, rääkimata rahast. Seega tegin südame kõvaks ja saatsin ta pikalt. Kus on tema, kui minul on tema tuge vaja? Tean täpselt: joob ja laseb "sõbrannadel" endale maasikaid teha.
Samal ajal., kui eks reisile asus oli minul sadamas väga põnev päev. Seda nii mitmeski mõttes. See minu ammune silmarõõmukene sadamast lõbustas mind terve päeva kerge flirdi ja lihtsalt kena olemisega. Ei karda ta kõigi ees mul käest kinni võtta ega juukseid silitada. Olen püüdnud asja kergelt võtta, aga no ta ei lase ju. Õhtulõpuks tabas mind ka üllatus, kui sain temalt kutse veetmaks õhtu koos temaga kahekesi. See pani mind küll väga suurde kiusatusse.. Mõtlesin, et võiks talle võimlause anda ju. Korra ta juba on proovinud mind suudelda ehk üritaks seda veel? Kuigi tean, et temaga ei tuleks mul kunagi mingit suhet ega asja. Ma vist ei tahakski seda, aga lõbutseda ikka võib! Olen jõudnud järeldusele, et selles pole mitte midagi halba. Tol õhtul küll kujunes nii, et ma ei läinud tema juurde, aga kunagi ei tea, millal järgmine kutse tuleb.
Lisaks actionile pealinnas, tabas mind ka see nädalavahetus päris korralik ehmatus maal. Noormees, kellelt oleks kõige vähem oodanud mingit tegutsemist või külge löömist otsustas mind lihtsalt õhtu lõpus suudelda. Ma ei tea isegi, mis ma tegin või mis edasi juhtus, aga sama kiirelt kui ta mulle lähenes, põrkas ta ka tagasi. Ega ma hästi ei mäletagi, mis ma talle ütlesin, aga igatahes tõukasin ma ta eemale. Ta pole kunagi minus erilisi tundeid tekitanud ega hakka ka. Olen selles enam kui kindel. Väiksena sai küll laululaval temaga käest kinni joostud, aga no mida veel viie aastased korda ei saada?
Nii kümme minutit pärast seda vahejuhtumit, teel koju, põrkasin kokku noormehega, kellega mul oli õnn oma esimene suudlus vahetada. Nüüdseks on sellest möödas juba mitu head aastat ja me mõlemad oleme seda unustamas. Kui välja aravata see, et purjus peaga ta ikka helistab mulle ja tuletab vanu aegu meelde. Nüüd siis ka ajas minuga väga viisakalt juttu ja sain temaga jälle hea kõhutäie naerda. Täpselt nagu vanasti. Ja muidugi ei läinud see meie kohtumine nii lihtsalt, kui ma arvanud olin. Kui ütlesin, et lähen nüüd koju, haaras ta mu kätevahele ja tegi otse suule musi. Olin totaalselt šokis. Seda ma küll oodata ei osanud. Muidugi ei lasknud ma tal end kaua seal sedasi musitada. Valasin ta kergelt sõimuga üle ja tulin tulema. Ta helistas mulle järgmisel päeval ja palus vabandust. Eks ma ikka annan. Kuid imelik tundub see kõik mulle siiski. Ei teagi kohe mida peale hakata. Arvatavasti olen lihtsalt meelitatud edasi ja lasen asjal jääda.
Kuid see kodumaine seebiooper pole ainus, mis mul siin viimasel ajal aset on leidnud. Nimelt võttis minuga ühendust üks minu sõbralistis juba väga pikka aega olnud hispaania päritolu noormees. Ma ei ole päris kindel, kas ma kohtusin temaga Hispaanias olles või tean, ma teda kuidagi teisiti. Igatahes hakkas ta minuga ükspäev suhtlema ja uuris, kus ma täpsemalt siin Eestis elan, millega tegelen jne. Selgus, et tal on plaanis lähiajal Euroopas väike ring teha ja ka Eestisse tulla. Nüüd olen temaga juba mitu päeva suhelnud nii facebookis kuika Skype'i teel. Tundub väga tore noormees. Asjalik, sõbralik, avatud ja peale kõige ka maru kena. Pole hetkel veel ühtegi halba sõna tema kohta öelda. Lubab mulle ka siis külla tulla, kui Eestisse jõuab ja kuidas mul saakski midagi selle vastu olla? Enda elu tuleb ikka huvitavaks teha! ;)
Olen nii kaua muretsenud selle pärast, et mu viimane mees minust ei hooli ja ma ei lähe talle korda, kui samal ajal on ümber tiirlemas ja mu elu huvitavaks tegemas nii palju teisi noormehi. Nendega küll ei ole tulevikku suhte näol, aga kas ma seda praegu üldse tahangi? Loeb positiivne tähelepanu ja teadmine, et ma pole üksi. Ma pole see kalts, kellena tema mind tundma paneb, vaid naine, kellel on tulevik teiste ja veel paremate meeste näol.
Ma ei ole vist ammu nii õnnelik olnud, kui praegu. Vabadus mõjub mulle hästi. Miski ei suuda mu näolt naertust pühkida ja ma tunnen tohutut energiat endast terve aja läbi voolamas. Olen nii kaua õnnetu olnud, et end rõõmsana tundmine on midagi tõsiselt erakordset. Hea on lõpuks ometi olla üle. Hea on tunda end vajalikuna. Hea on tunda end tahetuna.
Loodame, et see ka püsib ja sellest õnnest ei saa jälle õnnetust. Ma ise teen vähemalt selleks kõik! :)
Ja eks ootan huviga, mis elukesel minuga järgmisena plaanis on..
Pärast vallatut ja vapustavat Rootsi kruiisi hakkab kõik jälle vaikselt vanadesse rööbastesse loksuma. Kuid need rööpad pole päris need rööpad. Uskumatu, kuidas üks lühike reis võib üht inimest kasvatada. Selle reisi käigus jõudsin nii paljudele järeldustele ja hakkasin väga paljusid asju sootuks teise nurga alt vaatama. Kõik ei ole siiski must ja valge. Reisilt saadud kogemused ja tehtud lollused on mu elule kõvasti vunkki juurde andnud. Nüüd tuleb sellega vaid midagi ette võtta.
Alati on kõiges heas ka midagi halba. Reisi ajal ja pärast reisi hakkasin vaikselt juba oma murtud südant kokku kraapima, kui tuli jälle uus pauk mu hinge pihta. Nimelt otsustas too vahva eks, et oleks jätkuvalt hea mind ära kasutada ja küsis mu käest raha, et samuti reisile minna. Ma ei olnud nõus andma. Miks ma peaks? Selleks ei ole ühtegi mõistlikku põhjust. Ma ei võlgne talle midagi. Reisil oleku ajal küsis ta samuti raha, ettekäändel, et pole süüa ega söögi raha. Olgugi, et rääkisin ta emaga ja selgus, et ta sai reisi jaoks raha. Rääkimata siis veel sellest, et sadamas nägin kaasa ostetud alkoholi hulkka ja pole kahtluski, mille peale see tema söögiraha kulus. Miks peaksin ma teda üldse aitama? Sest abistamise eest ei ole ma kunagi temalt midagi tagasi saanud. Ei austust ega tänu, rääkimata rahast. Seega tegin südame kõvaks ja saatsin ta pikalt. Kus on tema, kui minul on tema tuge vaja? Tean täpselt: joob ja laseb "sõbrannadel" endale maasikaid teha.
Samal ajal., kui eks reisile asus oli minul sadamas väga põnev päev. Seda nii mitmeski mõttes. See minu ammune silmarõõmukene sadamast lõbustas mind terve päeva kerge flirdi ja lihtsalt kena olemisega. Ei karda ta kõigi ees mul käest kinni võtta ega juukseid silitada. Olen püüdnud asja kergelt võtta, aga no ta ei lase ju. Õhtulõpuks tabas mind ka üllatus, kui sain temalt kutse veetmaks õhtu koos temaga kahekesi. See pani mind küll väga suurde kiusatusse.. Mõtlesin, et võiks talle võimlause anda ju. Korra ta juba on proovinud mind suudelda ehk üritaks seda veel? Kuigi tean, et temaga ei tuleks mul kunagi mingit suhet ega asja. Ma vist ei tahakski seda, aga lõbutseda ikka võib! Olen jõudnud järeldusele, et selles pole mitte midagi halba. Tol õhtul küll kujunes nii, et ma ei läinud tema juurde, aga kunagi ei tea, millal järgmine kutse tuleb.
Lisaks actionile pealinnas, tabas mind ka see nädalavahetus päris korralik ehmatus maal. Noormees, kellelt oleks kõige vähem oodanud mingit tegutsemist või külge löömist otsustas mind lihtsalt õhtu lõpus suudelda. Ma ei tea isegi, mis ma tegin või mis edasi juhtus, aga sama kiirelt kui ta mulle lähenes, põrkas ta ka tagasi. Ega ma hästi ei mäletagi, mis ma talle ütlesin, aga igatahes tõukasin ma ta eemale. Ta pole kunagi minus erilisi tundeid tekitanud ega hakka ka. Olen selles enam kui kindel. Väiksena sai küll laululaval temaga käest kinni joostud, aga no mida veel viie aastased korda ei saada?
Nii kümme minutit pärast seda vahejuhtumit, teel koju, põrkasin kokku noormehega, kellega mul oli õnn oma esimene suudlus vahetada. Nüüdseks on sellest möödas juba mitu head aastat ja me mõlemad oleme seda unustamas. Kui välja aravata see, et purjus peaga ta ikka helistab mulle ja tuletab vanu aegu meelde. Nüüd siis ka ajas minuga väga viisakalt juttu ja sain temaga jälle hea kõhutäie naerda. Täpselt nagu vanasti. Ja muidugi ei läinud see meie kohtumine nii lihtsalt, kui ma arvanud olin. Kui ütlesin, et lähen nüüd koju, haaras ta mu kätevahele ja tegi otse suule musi. Olin totaalselt šokis. Seda ma küll oodata ei osanud. Muidugi ei lasknud ma tal end kaua seal sedasi musitada. Valasin ta kergelt sõimuga üle ja tulin tulema. Ta helistas mulle järgmisel päeval ja palus vabandust. Eks ma ikka annan. Kuid imelik tundub see kõik mulle siiski. Ei teagi kohe mida peale hakata. Arvatavasti olen lihtsalt meelitatud edasi ja lasen asjal jääda.
Kuid see kodumaine seebiooper pole ainus, mis mul siin viimasel ajal aset on leidnud. Nimelt võttis minuga ühendust üks minu sõbralistis juba väga pikka aega olnud hispaania päritolu noormees. Ma ei ole päris kindel, kas ma kohtusin temaga Hispaanias olles või tean, ma teda kuidagi teisiti. Igatahes hakkas ta minuga ükspäev suhtlema ja uuris, kus ma täpsemalt siin Eestis elan, millega tegelen jne. Selgus, et tal on plaanis lähiajal Euroopas väike ring teha ja ka Eestisse tulla. Nüüd olen temaga juba mitu päeva suhelnud nii facebookis kuika Skype'i teel. Tundub väga tore noormees. Asjalik, sõbralik, avatud ja peale kõige ka maru kena. Pole hetkel veel ühtegi halba sõna tema kohta öelda. Lubab mulle ka siis külla tulla, kui Eestisse jõuab ja kuidas mul saakski midagi selle vastu olla? Enda elu tuleb ikka huvitavaks teha! ;)
Olen nii kaua muretsenud selle pärast, et mu viimane mees minust ei hooli ja ma ei lähe talle korda, kui samal ajal on ümber tiirlemas ja mu elu huvitavaks tegemas nii palju teisi noormehi. Nendega küll ei ole tulevikku suhte näol, aga kas ma seda praegu üldse tahangi? Loeb positiivne tähelepanu ja teadmine, et ma pole üksi. Ma pole see kalts, kellena tema mind tundma paneb, vaid naine, kellel on tulevik teiste ja veel paremate meeste näol.
Ma ei ole vist ammu nii õnnelik olnud, kui praegu. Vabadus mõjub mulle hästi. Miski ei suuda mu näolt naertust pühkida ja ma tunnen tohutut energiat endast terve aja läbi voolamas. Olen nii kaua õnnetu olnud, et end rõõmsana tundmine on midagi tõsiselt erakordset. Hea on lõpuks ometi olla üle. Hea on tunda end vajalikuna. Hea on tunda end tahetuna.
Loodame, et see ka püsib ja sellest õnnest ei saa jälle õnnetust. Ma ise teen vähemalt selleks kõik! :)
Ja eks ootan huviga, mis elukesel minuga järgmisena plaanis on..
Tuesday, May 22, 2012
Sest TUGEV olla on hea
"Mis ei tapa teeb tugevaks!"
Jah me kõik teame seda ütlust, aga vahel on raske seda ka uskuda. Kõik raske paistab just tapvat, mitte jõudu juurde andvat.
Tugevus on midagi, mida ma inimestes üle kõige hindan. Kõva ja sitke pealispind, mis ei lase ühelgi maailma hädal end kõigutada. Selle pealispinna all võib küll peidus olla pehme sisu, aga see on just see, mis mind teisi imetlema paneb. Kui sisimus on puruks ja haavatav, siis tugev inimene suudab selle ümber luua vankumatu kaitsekilbi, mida ei saa murda keegi. Minu jaoks on tugevus näida haavumatu, kui tegelikkuses on inimene piinades. See on kunst, mida mina ei suuda ega oska. Kuid ei soovi midagi enamat, kui lihtsalt näidata maailmale, et olen kõigest sellest s*tast üle, mis mulle ette loobitakse. Tunnen viimastel päevadel, kuidas see koorik hakkab mu ümber vaikselt kuju võtma. See koorik tundub hirmutav, sest ma ei taha, et minust saaks ka külm ja kalk inimene, kellel puuduvad igasugused tunded. Ei soovi äärmusi, vaid seda, et tunduksin maailmale veidi tõsiselt võetavam just selle tõttu, et ei lase end kõigutada. Olen alati püüdnud seljatada raskused läbi naeru ja ükskõiksuse, aga enamasti ei õnnestu see mul kuigi hästi.
Mu silmad reedavad selle, mis tegelikult toimub.
Mida rohkem ja rohkem ma mõtlen kõige juhtunu peale, tunnen, et suudaksin olla üle. Suudaksin oma valu alla neelata, teha külma näo ja lihtsalt mööda kõndida. Tundmata midagi. Kuid tean ka, et vaja aega. See kindlus ei tule üle öö. Mida rohkem ma räägin oma lähedastele, mis viimasel ajal juhtunud on, seda rohkem saan kindlust, et asi ei ole mu piinu väärt ja see kõik tuleb selja taha jätta. Ja seda kohe. Ma tunnen, et lagunen vastasel juhul koost. Ma ei maga, söö ega tee midagi muud peale nutmise. Kaua ma nii edasi jõuan? Täna jõudsin arusaamani, et saagu, mis saab, ma pean tegema südame kõvaks ja edasi minema. Kustutama tema oma elust. Alustan tema eiramisega, mitte kontakteerumisega. Ma tean, et see ei saa kerge olema, aga tema ise teeb selle mulle üpris lihtsaks. Juba sellega, kuidas ta minusse ise suhtub. Laseb paista, et tahaks uuesti proovida ja siis jälle trambib mu koos kõigi tunnetega jalge alla. Ta ei vääri ühtegi minu pisarat. Ta ei vääri minult midagi. Lihtsalt viha tema vastu kasvab ja kasvab. Ja tema sellest saab aru alles siis, kui juba on hilja. Siis näitan mina talle keskmist sõrme ja naeran talle vaid näkku. Äkki saab ka aru, mida mina tundsin? Vaevalt. Sest tal ei ole tundeid.
Lihtsalt kohutavalt raske on näha, et inimene, kellest mina siin maailmas kõige rohkem hoolisin, minuga nii teeb. Ma ei tähenda talle ikka midagi, kui ta seab kõik need teised neiud minust olulisemale kohale, minu üle vaid irvitab ja on õnnelik, et saab mulle haiget teha.
Nüüd ka mina vaid naeran selle üle ja varsti küsin endalt, kes ta üldse selline on? Tean ma teda? Ei ole nagu tuttav vist?
Jah me kõik teame seda ütlust, aga vahel on raske seda ka uskuda. Kõik raske paistab just tapvat, mitte jõudu juurde andvat.
Tugevus on midagi, mida ma inimestes üle kõige hindan. Kõva ja sitke pealispind, mis ei lase ühelgi maailma hädal end kõigutada. Selle pealispinna all võib küll peidus olla pehme sisu, aga see on just see, mis mind teisi imetlema paneb. Kui sisimus on puruks ja haavatav, siis tugev inimene suudab selle ümber luua vankumatu kaitsekilbi, mida ei saa murda keegi. Minu jaoks on tugevus näida haavumatu, kui tegelikkuses on inimene piinades. See on kunst, mida mina ei suuda ega oska. Kuid ei soovi midagi enamat, kui lihtsalt näidata maailmale, et olen kõigest sellest s*tast üle, mis mulle ette loobitakse. Tunnen viimastel päevadel, kuidas see koorik hakkab mu ümber vaikselt kuju võtma. See koorik tundub hirmutav, sest ma ei taha, et minust saaks ka külm ja kalk inimene, kellel puuduvad igasugused tunded. Ei soovi äärmusi, vaid seda, et tunduksin maailmale veidi tõsiselt võetavam just selle tõttu, et ei lase end kõigutada. Olen alati püüdnud seljatada raskused läbi naeru ja ükskõiksuse, aga enamasti ei õnnestu see mul kuigi hästi.
Mu silmad reedavad selle, mis tegelikult toimub.
Mida rohkem ja rohkem ma mõtlen kõige juhtunu peale, tunnen, et suudaksin olla üle. Suudaksin oma valu alla neelata, teha külma näo ja lihtsalt mööda kõndida. Tundmata midagi. Kuid tean ka, et vaja aega. See kindlus ei tule üle öö. Mida rohkem ma räägin oma lähedastele, mis viimasel ajal juhtunud on, seda rohkem saan kindlust, et asi ei ole mu piinu väärt ja see kõik tuleb selja taha jätta. Ja seda kohe. Ma tunnen, et lagunen vastasel juhul koost. Ma ei maga, söö ega tee midagi muud peale nutmise. Kaua ma nii edasi jõuan? Täna jõudsin arusaamani, et saagu, mis saab, ma pean tegema südame kõvaks ja edasi minema. Kustutama tema oma elust. Alustan tema eiramisega, mitte kontakteerumisega. Ma tean, et see ei saa kerge olema, aga tema ise teeb selle mulle üpris lihtsaks. Juba sellega, kuidas ta minusse ise suhtub. Laseb paista, et tahaks uuesti proovida ja siis jälle trambib mu koos kõigi tunnetega jalge alla. Ta ei vääri ühtegi minu pisarat. Ta ei vääri minult midagi. Lihtsalt viha tema vastu kasvab ja kasvab. Ja tema sellest saab aru alles siis, kui juba on hilja. Siis näitan mina talle keskmist sõrme ja naeran talle vaid näkku. Äkki saab ka aru, mida mina tundsin? Vaevalt. Sest tal ei ole tundeid.
Lihtsalt kohutavalt raske on näha, et inimene, kellest mina siin maailmas kõige rohkem hoolisin, minuga nii teeb. Ma ei tähenda talle ikka midagi, kui ta seab kõik need teised neiud minust olulisemale kohale, minu üle vaid irvitab ja on õnnelik, et saab mulle haiget teha.
Nüüd ka mina vaid naeran selle üle ja varsti küsin endalt, kes ta üldse selline on? Tean ma teda? Ei ole nagu tuttav vist?
SEST ET
Sest Sulle ju tegelikult meeldibki mulle haiget teha.. hambajäljed Su kaelal näitavad seda väga kenasti, kuna Sa oled nii uhke nende üle ja ei pelga seda mulle ka uhkusega näkku hõõruda...
Samal ajal, kui mina siin silmi peast nutan, Sina hullad tüdrukutega.
Väidad, et ma olen Sulle oluline, aga miks Sa ikka ja jälle minu kõrvale jätad ning oma fantastilised "sõbrannad" esikohale tõstad?
Ilmselt sellel lihtsal põhjusel, et ma ei tähenda Sulle mitte sittagi
Samal ajal, kui mina siin silmi peast nutan, Sina hullad tüdrukutega.
Väidad, et ma olen Sulle oluline, aga miks Sa ikka ja jälle minu kõrvale jätad ning oma fantastilised "sõbrannad" esikohale tõstad?
Ilmselt sellel lihtsal põhjusel, et ma ei tähenda Sulle mitte sittagi
Monday, May 21, 2012
Pisar pisara järel langeb mu silmist. Pisar pisara järel näen, et Sa ei hooli. Iga pisaraga jõuab mu mõistus reaalsusesse ja ütleb mulle, et Sa ei taha tulla tagasi. Kuid ma ei saa neid kuramuse pisaraid peatada. Nutan Sinu pärast ikka ja jälle. Ma ei usu, et see kunagi üldse kergemaks läheb. Mida rohkem ma Sinuga räägin, näen, et ma ei tähenda Sulle midagi. Ainult valed ja lootused. Ma ei jõua enam. Ikka ma veel ootan, et Sa tuleks ja ütleks, et armastad mind nii palju kui mina Sind. Aga Sa ei tee seda, sest Sa ei armasta mind. Sest Sa pole mind kunagi armastanud. See tunne annab mulle julguse ja tõsise tahtmise öelda, et ma ei taha enam elada. Neid ridu kirjutades mu käed värisevad ja klaviatuur on pisaratest märg, aga ma ei suuda peatuda ja mõista, et mees, kes minust ei hooli, ei ole neid pisaraid väärt. Aga ma nutan, sest ma tahan, et Sa hooliks. Tahan, et Sa kordki elus oleksid mees ja tunnistaksid, et oled midagi teinud valesti. Aga Sa ei tee seda. Mitte kunagi. Seega jään mina ikka siia, pisaraisse uppuma ja valu kätte surema. Miks Sa lõpuks aru ei saa kuidas Sa mulle haiget teed? Miks? Mina ju püüan. Ja ma arvasin, et see, mis eelmine nädal toimus, midagi ka tähendas. Sulle ju mitte.. Muidu ma ei nutaks siin jälle Sinu pärast.
Ma tahan, et see kõik läbi saaks. Saaks elu läbi, siis saaks ka see valu läbi
Ma tahan, et see kõik läbi saaks. Saaks elu läbi, siis saaks ka see valu läbi
Monday, May 14, 2012
Tunne
"Minu südames sa elad, kenas päiksepoolses toas,
minu südames sa elad, seda keelata ei saa.."
Ei, ta pole mu südamest kuhugile kadunud. Ta on ikka seal. Nagu kindel kalju. Tunnen, et hetkel ei saa seda tunnet miski murda. Viimased päevad on selle tunnistajateks olnud. Kuid ma kardan. Kardan näha, mis edasi saab, kardan jälle tunda valu, kardan temast päriselt ilma jäämist, kardan astuda totaalselt tagasi vanale rajale. Kardan, sest ei tea, mis on õige.
Seda enam, et eile selgus valus tõsiasi, et ta on hetkest mil, minust lahku läks, maganud teise neiuga ühes voodis.. Ta kolis kokku võõra neiuga ja nüüd siis magab tema kõrval juba terve kuu. On see normaalne? Kas see tähendab, et ta saab nii kiirelt meist üle? On see süütu? Ma ei tea ja ma olen nii segaduses. Tahaks näha tema sisse ja teada saada kõik õiged vastused. Ise muidugi väidab ta, et ei ole temaga midagi teinud, aga kas ma peaksin teda seekord uskuma? Mida ma üldse uskuma pean? Nii raske on. Vahepeal ma juba tundusin, et suudan talle andestada, ta tagasi oma ellu lasta ja edasi minna. Nüüd ma jälle kahtlen. Samas on ta nii tugevalt mu hinges, et ma ei suudaks talle lihtsalt selga pöörata.
Nagu ta ise ütles mulle: "Ma suudan elada mõttega, et olen vaba, aga mitte mõttega, et mul pole sind."
Ilusad sõnad..
minu südames sa elad, seda keelata ei saa.."
Ei, ta pole mu südamest kuhugile kadunud. Ta on ikka seal. Nagu kindel kalju. Tunnen, et hetkel ei saa seda tunnet miski murda. Viimased päevad on selle tunnistajateks olnud. Kuid ma kardan. Kardan näha, mis edasi saab, kardan jälle tunda valu, kardan temast päriselt ilma jäämist, kardan astuda totaalselt tagasi vanale rajale. Kardan, sest ei tea, mis on õige.
Seda enam, et eile selgus valus tõsiasi, et ta on hetkest mil, minust lahku läks, maganud teise neiuga ühes voodis.. Ta kolis kokku võõra neiuga ja nüüd siis magab tema kõrval juba terve kuu. On see normaalne? Kas see tähendab, et ta saab nii kiirelt meist üle? On see süütu? Ma ei tea ja ma olen nii segaduses. Tahaks näha tema sisse ja teada saada kõik õiged vastused. Ise muidugi väidab ta, et ei ole temaga midagi teinud, aga kas ma peaksin teda seekord uskuma? Mida ma üldse uskuma pean? Nii raske on. Vahepeal ma juba tundusin, et suudan talle andestada, ta tagasi oma ellu lasta ja edasi minna. Nüüd ma jälle kahtlen. Samas on ta nii tugevalt mu hinges, et ma ei suudaks talle lihtsalt selga pöörata.
Nagu ta ise ütles mulle: "Ma suudan elada mõttega, et olen vaba, aga mitte mõttega, et mul pole sind."
Ilusad sõnad..
Sunday, May 13, 2012
Monday, May 7, 2012
Dreaming Is Believing
Täna on olnud äärmiselt põnev päev. Eks ise tuleb ikka elu põnevaks teha, kui vähegi võimalik. Seda ma siis ka viimasel ajal teen.
Esmalt käisin oma eksi ema juures küünte hoolduses. On vaja ronida ikka ohutsooni, mitte endale intriigide vaba elu tagada. Kuid endiselt saan tema emaga väga hästi läbi ja ta on 100% minu poolt. Olen veidi üllatunud selle üle, aga põhjenduseks ütles ta, et teab täpselt, milline mees see tema poeg on ja ei andesta talle seda lollust niisama, sest tema nägi meis ilusat tulevikku. Ta rääkis mulle, mis tema kuulnud temast on üldse, aga nagu välja tuli, tean ma isegi rohkem tema käekäigust kui ema. Ühel hetkel aga astus siis kõnealune noormees sisse. Milline emotsioon... Nii kaame pole vist keegi veel näost olnud. Ta tuli sinna juuksurisse ega osanud mind eest leida. Alguses kükitas vaikselt teises ruumis, aga siis tuli meie juurde. Uuris kuidas mul läheb, mis on iseenesest väga üllatav. Viimastel päevadel on ta taas minuga ülbe olnud ja tekitanud minus vaid vastikuse tunnet tema vastu. Eks sellepärast ta ka nii ehmunud oli mind nähes. Rääkis siis seal oma emale, et tuli maasika ärist ära ja nüüd töötab vanalinnas ühes baaris barmenina lisaks sellele turvamehe tööle seal Shimos. Ja muidugi eputas ka ellega, et õhtuid tema kodus ei veeda, joob ja hea, kui öösel kodu üles leiab. Rääkis veel, et kolib ära kuskile mingi sõbrannaga elama. Tore teada seda kõike. Kuidagi vastik oli olla seal. Ta on nii üleolev ja nii rahul sellega, et nüüd ainult joob ja vallaline on. Las ta olla. Mina olen ka rahul, et temast lahti sain. Ta ei ole enam mees, keda tahta.
Ja sellele kohtumisele järgnes hirmus vajalik ja hirmus põnev tindi-nõel teraapia ;) Selliseid teraapiaid läheb ikka vaja. Nagu eile shopingu teraapia jne. Igatahes olen teraapia tulemusega ülimalt rahul! Eks näis kuidas teised reageerivad.. sest olgem ausad vaid mina ise teadsin sellest
Ja õhtul ootab ees põnev öölaulupidu, kus kavatsen tänasest päevast viimast võtta! Sest üle väga pika aja tunnen, et armastan taas ennast :) Ja see tunne on NII hea!
Lovers gonna love and haters gonna hate!
Esmalt käisin oma eksi ema juures küünte hoolduses. On vaja ronida ikka ohutsooni, mitte endale intriigide vaba elu tagada. Kuid endiselt saan tema emaga väga hästi läbi ja ta on 100% minu poolt. Olen veidi üllatunud selle üle, aga põhjenduseks ütles ta, et teab täpselt, milline mees see tema poeg on ja ei andesta talle seda lollust niisama, sest tema nägi meis ilusat tulevikku. Ta rääkis mulle, mis tema kuulnud temast on üldse, aga nagu välja tuli, tean ma isegi rohkem tema käekäigust kui ema. Ühel hetkel aga astus siis kõnealune noormees sisse. Milline emotsioon... Nii kaame pole vist keegi veel näost olnud. Ta tuli sinna juuksurisse ega osanud mind eest leida. Alguses kükitas vaikselt teises ruumis, aga siis tuli meie juurde. Uuris kuidas mul läheb, mis on iseenesest väga üllatav. Viimastel päevadel on ta taas minuga ülbe olnud ja tekitanud minus vaid vastikuse tunnet tema vastu. Eks sellepärast ta ka nii ehmunud oli mind nähes. Rääkis siis seal oma emale, et tuli maasika ärist ära ja nüüd töötab vanalinnas ühes baaris barmenina lisaks sellele turvamehe tööle seal Shimos. Ja muidugi eputas ka ellega, et õhtuid tema kodus ei veeda, joob ja hea, kui öösel kodu üles leiab. Rääkis veel, et kolib ära kuskile mingi sõbrannaga elama. Tore teada seda kõike. Kuidagi vastik oli olla seal. Ta on nii üleolev ja nii rahul sellega, et nüüd ainult joob ja vallaline on. Las ta olla. Mina olen ka rahul, et temast lahti sain. Ta ei ole enam mees, keda tahta.
Ja sellele kohtumisele järgnes hirmus vajalik ja hirmus põnev tindi-nõel teraapia ;) Selliseid teraapiaid läheb ikka vaja. Nagu eile shopingu teraapia jne. Igatahes olen teraapia tulemusega ülimalt rahul! Eks näis kuidas teised reageerivad.. sest olgem ausad vaid mina ise teadsin sellest
Ja õhtul ootab ees põnev öölaulupidu, kus kavatsen tänasest päevast viimast võtta! Sest üle väga pika aja tunnen, et armastan taas ennast :) Ja see tunne on NII hea!
Lovers gonna love and haters gonna hate!
Saturday, May 5, 2012
Uus ja põnev
Kui inimene, keda sa tegelikult ei tunnegi ja päris elus vaid põgusalt näinud oled, hakkab aktiivselt kontakti otsima, siis mida sa mõtled? Mida mina mõtlen?
Kuna tegu on vastassugupoolega, siis arvan, et ju on ta huvitatud minu tundma õppimisest või on ta huvitatud minust kui naisest või on minuga suhtlemisel tema muud huvid kuidagi mängus. Need on ainsad variandid, mis mulle pähe tulevad, kui näen telefoni ekraanil vilkumas jällegi tema nime. Ja igakord, kui seda näen tuleb mul kõhtu karussel ning silm lööb särama. Ma tean, et ma ootan tema kõnesid, olgugi, et vist ei peaks ega tohiks ka. Aga põnev on. Mulle meeldib see ärevus, mis ta minus tekitab. Nii palju, kui mina temaga suhelnud olen ja teda näinud olen, meeldib ta mulle väga. Loomulikult ei tohi ma oma tunnetega kuskile kiirustada enne, kui olen lõpuks temaga maha istunud või väljas käinud ja teda paremini tundma õppinud. Loodetavasti juhtub see peagi. Eile lubas ta mulle, et järgmine laupäev tuleb mulle kindlasti külla. Kahju, et ta Soomes on, muidu ma arvan, et tunneks teda juba hulga paremini. Selle aja, mis ta siin oli ja puhkas, ei olnud väga võimalust kohtuda. Ühel ööl pidi ta koos sõbraga külla tulema, aga kell oli siis juba liiga palju ja nad siiski ei tulnud. Ta veel helistas mulle öösel, et ikka üksi tuleb, sest tahab mind näha, aga jättis ikkagi tulemata. Pärast seda on ta mulle igapäev helistanud või kirjutanud. Eks ta ole varem ka püüdnud mu tähelepanu võita, aga siis oli mul mees ja ma ei pannud seda lihtsalt tähele. Ta on mind korduvalt välja kutsunud ja paaril korral isegi ukse taga käinud, aga igakord on läinud kuidagi nii, et me ei ole kokku juhtunud. Ma ei pidanudki seda vajalikuks. Aga nüüd ma ei jõua meie kohtumist ära oodata! Kujutlen juba ette kuidas asjad lähevad, kuhume me minna võiks või millest rääkida. Püüan küll asja kaine mõistusega võtta, aga päris raske on, sest ma olen juba pilvede peal omadega :)
Oih ups, see käis kiirelt!
Lisaks temale pakuvad mulle rõõmu veel 2 noormeest, kes oma lõõpiva flirdi ja ilusate sõnadega tuju lakke kruvivad. Ma olen neile flirtivatele südamete murdjatele tänulik, sest nende abiga oli mul tohutult palju kergem sellest lahkuminekust üle saada ja on ka nüüd lihtsam oma eksi vallutusi eirata.
Aga see noormees seal üle lahe on vaieldamatult minu põhjus edasi liikuda, minu hetke õnne allikas, rõõmu kahekordistaja ja silmasära andja. Olen rahul!
Tänu sellele kõigele olen hakanud jälle lõbusamat muusikat kuulama. Üks mis mu peas kogu aja kummitab:
Kuna tegu on vastassugupoolega, siis arvan, et ju on ta huvitatud minu tundma õppimisest või on ta huvitatud minust kui naisest või on minuga suhtlemisel tema muud huvid kuidagi mängus. Need on ainsad variandid, mis mulle pähe tulevad, kui näen telefoni ekraanil vilkumas jällegi tema nime. Ja igakord, kui seda näen tuleb mul kõhtu karussel ning silm lööb särama. Ma tean, et ma ootan tema kõnesid, olgugi, et vist ei peaks ega tohiks ka. Aga põnev on. Mulle meeldib see ärevus, mis ta minus tekitab. Nii palju, kui mina temaga suhelnud olen ja teda näinud olen, meeldib ta mulle väga. Loomulikult ei tohi ma oma tunnetega kuskile kiirustada enne, kui olen lõpuks temaga maha istunud või väljas käinud ja teda paremini tundma õppinud. Loodetavasti juhtub see peagi. Eile lubas ta mulle, et järgmine laupäev tuleb mulle kindlasti külla. Kahju, et ta Soomes on, muidu ma arvan, et tunneks teda juba hulga paremini. Selle aja, mis ta siin oli ja puhkas, ei olnud väga võimalust kohtuda. Ühel ööl pidi ta koos sõbraga külla tulema, aga kell oli siis juba liiga palju ja nad siiski ei tulnud. Ta veel helistas mulle öösel, et ikka üksi tuleb, sest tahab mind näha, aga jättis ikkagi tulemata. Pärast seda on ta mulle igapäev helistanud või kirjutanud. Eks ta ole varem ka püüdnud mu tähelepanu võita, aga siis oli mul mees ja ma ei pannud seda lihtsalt tähele. Ta on mind korduvalt välja kutsunud ja paaril korral isegi ukse taga käinud, aga igakord on läinud kuidagi nii, et me ei ole kokku juhtunud. Ma ei pidanudki seda vajalikuks. Aga nüüd ma ei jõua meie kohtumist ära oodata! Kujutlen juba ette kuidas asjad lähevad, kuhume me minna võiks või millest rääkida. Püüan küll asja kaine mõistusega võtta, aga päris raske on, sest ma olen juba pilvede peal omadega :)
Oih ups, see käis kiirelt!
Lisaks temale pakuvad mulle rõõmu veel 2 noormeest, kes oma lõõpiva flirdi ja ilusate sõnadega tuju lakke kruvivad. Ma olen neile flirtivatele südamete murdjatele tänulik, sest nende abiga oli mul tohutult palju kergem sellest lahkuminekust üle saada ja on ka nüüd lihtsam oma eksi vallutusi eirata.
Aga see noormees seal üle lahe on vaieldamatult minu põhjus edasi liikuda, minu hetke õnne allikas, rõõmu kahekordistaja ja silmasära andja. Olen rahul!
Tänu sellele kõigele olen hakanud jälle lõbusamat muusikat kuulama. Üks mis mu peas kogu aja kummitab:
Wednesday, May 2, 2012
Okouuuu
"Coming on my mind.."
Mis mõttes nagu see armumine nii kähku käib? Või on see lihtsalt meeldimine või sümpaatsus või mõnus tähelepanu armastus või hoopis KEVAD?
Ei, see vist on ikka armumine, aga miks see nii ruttu tuli?
Mis mõttes nagu see armumine nii kähku käib? Või on see lihtsalt meeldimine või sümpaatsus või mõnus tähelepanu armastus või hoopis KEVAD?
Ei, see vist on ikka armumine, aga miks see nii ruttu tuli?
Tuesday, May 1, 2012
Viimaks?
Möödas on 2 nädalat ja 4 päeva.
Nüüd see vist juhtus. Jah, ma olen üpris kindel.
Üleeile õhtul kohtasin oma südamevalu põhjustajat. See juhuslik kohtumine viis meid sinna baari, kus ta nüüd töötab ja kus meie lugu lõhenema hakkas. Oleksin võinud talle ära öelda ja mitte minna, aga tundsin, et just temaga rääkimist läheks mul vaja. Lootsin sellega lahti saada oma kahtlustest ja segastest tunnetest tema vastu. Sinna minek oli küll valus ja kiskus mõned haavad lahti, aga tema enda nägemine oli kuidagi hea. Ma ei tundnud seda viha tema vastu enam, mis varem. Kuidagi vana hea rõõm tuli hinge, kui teda nägin. Samas oli see tühi rõõm, ei midagi muud. Ühtegi sügavat tunnet või vajadust, et ta mu lähedal oleks ei olnud. Vastupidiselt sellele, mida ma kartsin. Olin veendunud, et kukun tagasi ta käte vahele, kui teda näen. Seda ei juhtunud.
Istusime ja rääkisime kõigest juhtunust ja kumbagi uuest elus täie rahuga. Läbi naeru ja naljade, nagu me polekski tülis. Sain talle lõpuks ära selgitada kõik oma tunded ja hirmud, selgeks teha, et ma ei jätnud teda niisama, vaid suurest valust. Tema tunnistas mulle palju asju üles ja palus vabandust kõige eest. Olgugi, et talle andeks ma nagunii ei anna.. Sest ma ei saa. Tunnistas mulle, et ei oska oma tundeid näidata ja tegelikult on tal ka väga valus. Muidugi ma usun seda, aga seda, kuidas ta minuga käitus ei õigusta miski. Neiu, kelle pärast me lahku läksime, ilmus veidi pärast meie saabumist samasse baari. Selgus, et ta on mingil põhjusel tülis mu eksiga. Ju siis suur vajadus sai otsa? Kes teab..
Kuid ta on rahul oma uue eluga. Uued inimesed, palju vaba aega ja lakkamatu pidu. Väitis mulle, et talle väga meeldib. Ma ei saa talle seda ka pahaks panna. Olgu, natukene ikka panen. Mina ei suutnud talle pakkuda vahelduvaid sõpru, koguaeg uusi kohti, sõltumatust ja igapäevast joomingut. Mina sain pakkuda talle vaid oma täit armastust, stabiilsust ja hoolitsust. Ju oli talle sellest vähe. Ta väitis mulle ka, et ei ole pärast mind kellegiga maganud. Ma ei teagi kas uskuda või mitte..
Ma ei näinud teda eile enam selle sama inimesena, kellega ma koos elasin. Ta on muutunud. Ta on räpakam ja ennast käest lasknud. Rääkimata tema käitumisest ja suhtumisest kõigesse enda ümber. Ta ropendab vahet pidamata ja on lohaka sõnavaraga. Mitte enam see armas noormees, kellesse igaüks armuda võis just tema headuse ja väljapeetuse pärast. Teda sellisena nähes tunnen, et ma ei tahagi teda tagasi, sest seda meest, kellega mina koos olin, ei ole enam olemas. Ta on lihtsalt haihtunud koos tunnetega minu vastu. Ehk ta oligi muidu selline, aga lasi mulle paista teistsugune? Kes seda enam teab. Nüüd näen vaid seda, kellena ta end hetkel näitab.
Mu hinges on rahu. Ma olen õnnelik. Ma sain end nii kaugele, et suudan temaga ilma pisarateta koos olla, ilma karjumata ja tundeta, et tal on minust ükskõik. Nüüd näen, et ta tahaks isegi pingutada meie nimel, aga see ei tekita minus mingeid tundeid. Võiksin temaga edasi suhelda kui tuttav, aga ei midagi enamat. Lubas mulle, et helistab mulle varsti jälle. Nagu ma ta blogist lugesin, meeldis talle üleeilne õhtu. Eks näis mis aeg toob, aga hetkel ei tahaks ma teda uuesti näha. Kardan, et see hea tunne kaob ja mul hakkab jälle valus.
Praegu siis naudin rahulolutunnet ja lähen eluga edasi. Täie rauga! Sest nagu viimased päevad näidanud on, on mul neid võimalusi edasi liikumiseks jalaga segada! :)
Nüüd see vist juhtus. Jah, ma olen üpris kindel.
Üleeile õhtul kohtasin oma südamevalu põhjustajat. See juhuslik kohtumine viis meid sinna baari, kus ta nüüd töötab ja kus meie lugu lõhenema hakkas. Oleksin võinud talle ära öelda ja mitte minna, aga tundsin, et just temaga rääkimist läheks mul vaja. Lootsin sellega lahti saada oma kahtlustest ja segastest tunnetest tema vastu. Sinna minek oli küll valus ja kiskus mõned haavad lahti, aga tema enda nägemine oli kuidagi hea. Ma ei tundnud seda viha tema vastu enam, mis varem. Kuidagi vana hea rõõm tuli hinge, kui teda nägin. Samas oli see tühi rõõm, ei midagi muud. Ühtegi sügavat tunnet või vajadust, et ta mu lähedal oleks ei olnud. Vastupidiselt sellele, mida ma kartsin. Olin veendunud, et kukun tagasi ta käte vahele, kui teda näen. Seda ei juhtunud.
Istusime ja rääkisime kõigest juhtunust ja kumbagi uuest elus täie rahuga. Läbi naeru ja naljade, nagu me polekski tülis. Sain talle lõpuks ära selgitada kõik oma tunded ja hirmud, selgeks teha, et ma ei jätnud teda niisama, vaid suurest valust. Tema tunnistas mulle palju asju üles ja palus vabandust kõige eest. Olgugi, et talle andeks ma nagunii ei anna.. Sest ma ei saa. Tunnistas mulle, et ei oska oma tundeid näidata ja tegelikult on tal ka väga valus. Muidugi ma usun seda, aga seda, kuidas ta minuga käitus ei õigusta miski. Neiu, kelle pärast me lahku läksime, ilmus veidi pärast meie saabumist samasse baari. Selgus, et ta on mingil põhjusel tülis mu eksiga. Ju siis suur vajadus sai otsa? Kes teab..
Kuid ta on rahul oma uue eluga. Uued inimesed, palju vaba aega ja lakkamatu pidu. Väitis mulle, et talle väga meeldib. Ma ei saa talle seda ka pahaks panna. Olgu, natukene ikka panen. Mina ei suutnud talle pakkuda vahelduvaid sõpru, koguaeg uusi kohti, sõltumatust ja igapäevast joomingut. Mina sain pakkuda talle vaid oma täit armastust, stabiilsust ja hoolitsust. Ju oli talle sellest vähe. Ta väitis mulle ka, et ei ole pärast mind kellegiga maganud. Ma ei teagi kas uskuda või mitte..
Ma ei näinud teda eile enam selle sama inimesena, kellega ma koos elasin. Ta on muutunud. Ta on räpakam ja ennast käest lasknud. Rääkimata tema käitumisest ja suhtumisest kõigesse enda ümber. Ta ropendab vahet pidamata ja on lohaka sõnavaraga. Mitte enam see armas noormees, kellesse igaüks armuda võis just tema headuse ja väljapeetuse pärast. Teda sellisena nähes tunnen, et ma ei tahagi teda tagasi, sest seda meest, kellega mina koos olin, ei ole enam olemas. Ta on lihtsalt haihtunud koos tunnetega minu vastu. Ehk ta oligi muidu selline, aga lasi mulle paista teistsugune? Kes seda enam teab. Nüüd näen vaid seda, kellena ta end hetkel näitab.
Mu hinges on rahu. Ma olen õnnelik. Ma sain end nii kaugele, et suudan temaga ilma pisarateta koos olla, ilma karjumata ja tundeta, et tal on minust ükskõik. Nüüd näen, et ta tahaks isegi pingutada meie nimel, aga see ei tekita minus mingeid tundeid. Võiksin temaga edasi suhelda kui tuttav, aga ei midagi enamat. Lubas mulle, et helistab mulle varsti jälle. Nagu ma ta blogist lugesin, meeldis talle üleeilne õhtu. Eks näis mis aeg toob, aga hetkel ei tahaks ma teda uuesti näha. Kardan, et see hea tunne kaob ja mul hakkab jälle valus.
Praegu siis naudin rahulolutunnet ja lähen eluga edasi. Täie rauga! Sest nagu viimased päevad näidanud on, on mul neid võimalusi edasi liikumiseks jalaga segada! :)
Subscribe to:
Comments (Atom)