Me jookseme ennast unustavalt ja ennast alandavalt inimeste järel, kes seda ei vääri või kes ilmselgelt meist ei taha seda, mida meie neist. Kujutame endale ette tundeid, mida pole ja lasekume madalale, et näidata sellele kellegile, et me oleme ka olemas ning vajame teda. Olen korranud seda viga oma elus juba päris mitu korda. Nüüd mõistan, mida see mulle teinud on, mida see tegi mu sõpradele ja kuhu selline tegevus mu tegelikult viis. Umbes täpselt viis see mind kuristikku, kust ma ei ole siiani veel päris välja rabelenud. Siiani veel oskab ta mind viia kimbatusse ja seda vägagi osavalt. Kui armume kellegisse, siis ootame ja loodame ikka salamisi, et ka tema nii tunneb. Pühendame talle aega, otsime isegi lootusetutes olukordades temaga kontakti, unustame oma sõbrad ja teeme end lolliks talle keset ööd sõnumeid saates. Tihti näeb see inimene, kelle järel parasjagu joostakse, võimalust lihtsale saagile ja mingil hetkel annab järgi. Andes end hetkeks meile ja siis jälle kaob. Süstib meisse lootust ja hiljem põrgu valu, kui aru saame, mis tegelikult teoksil on. Sellised juhtumised on tagunud lõhesid minu ja mu heade sõprade vahele, sest nemad kui kõrvalt vaatajad ju mõistavad, mis valesti on, aga pime mina ei taha neid kuulda võtta. Põikpäiselt ajame oma jonni, kuni tabab valus reaalsus ja enam pole midagi teha, et asi olematuks muuta. Ise neid samu vigu korrates ei mõistagi me asja tõsidust, aga kui näha just täpselt sama asja kõrvalt, kellegi kalli inimese peal, mõistad, et see peab lõppema. Tunnen, et nüüd olen piisavalt sisemiselt kasvanud ja nii mõndagi kogenud, et olla tugev inimene ning mitte enam sama viga korrata. Loodan, et suudan ka selle kalli inimese, kes hetkel samas lõksus on, kiirelt vabaks päästa ja säästa teda kõigest sellest valust. Ehk tuleme me mõlemad sellest välja tugevama ja targemana.
Viimased nädalad on viinud mu jalge alt selle näiliselt vankumatu pinna. Lisaks sellele, et mul ei ole õrna aimugi, mis mu tulevik toob, hakkab ka olevik suhteliselt tumedaks kiskuma. Olen teinud asju, mida tegema ei peaks, öelnud sõnu, mida oleks targem ütlemata jätta ja kõik see teeb haiget inimestele, kellest ma väga hoolin. Olen lasnud juhtuda asjadel, mida ma siiralt kahetsen, aga see kõik tundus sel hetkel vältimatu. Eelmise nädala reede õhtul lasin ühel oma parimal sõbral end suudelda ja see keeras kõik mu ümber pea peale. Ma tean, et tal on tunded mu vastu, aga mida mina tunnen? Mitte midagi! Ja selles see viga ongi! Aga ometi ma lasin sel juhtuda. Võib-olla sellepärast, et vajasin lohutust? Võib-olla sest tundsin, et vajan lähedust? Kuid olen kindel, et eelkõige on selles süüdi rohke alkohol, mis tervet mu maal viibimise aega hägustas. Ma ei ole ammu nii palju alkoholi tarbinud, kui nüüd selle aja jooksul, mis ma kodus olin. Kõik need õhtud, mis ma väljas käisin, juhtus midagi, mida juhtuma ei pidanud. Sest järgmisel õhtul pärast seda suudlust kordus see kõik. Ja minu meelest ei ole sellel enam loogilist seletust ega asja leevendavaid asjaolusid. Ma olen loll mis loll ja hull mis hull. Ma ei tohi niimoodi mängida teise inimese tunnetega, seda enam, et ma ju tean, mida see inimesega teeb. Millest ma just eelmises lõigus rääkisin? Nüüd täidab mu südant kahetsus ja soov midagi muuta. Kuid kahjuks ainult soov siin ilmas ei tähenda midagi. Pean välja mõtlema viisi, kuidas asja parandada, kuidas talle öelda, et asjad ei lähe kaugemale. Ta küll ei ole ka vihjanud, et need võiks minna. Äkki ka tema võtab seda kui viga või kui nõrkuse hetke? Ei jää muud üle kui oodata ja vaadata, sest ma ei tahaks temast ilma jääda. Ta paneb mu silmad särama ja on alati olemas, kui mul on kedagi enda kõrvale vaja. Rohkem ma ei oskagi hetkel tahta. Muidugi sellest, mis jäänipäeva ööl juhtus, ma parem rääkima ei hakka, see ei kannata kirjamusta.
Kuid need viimased nädalad on mulle ka midagi väga olulist õpetanud. Õpetanud seda, kui oluline on lähedane inimene. Olgu see siis pereliige, sõbranna või sõber. Nende lähedus on mul ülimalt vajalik ja teadmine, et nad mul olemas on, tekitab turvatunde. Ühaenam soovin ma nendega rohkem aega koos veeta. Eriti ema, õe, vanaema ja onudega. Nad on mulle alati üliolulised olnud, aga nüüd tunnen kuidagi eriti suurt vajadust nende läheduses olla. Eks tädi Vally surm mängib selles ka oma rolli. Tahan ära kasutada iga hetke, mis mul nendega koos veel antud on. Lähedaste kaotused on mind viimasel ajal väga hellaks teinud. Enam ei sea ma esikohale mõnusat ajaveetmist pealinna eripaigus ega üksi kodus teki all lesimist. See kõik tekitab tunde, et ma olen järgmisel viisil saanud täiskasvanumaks ning ma olen saanud oma prioriteedid paika.
Kõik eelnevad pinged ja mured, samuti stress ja suur koormus tööl on viinud mu tervise viimasele piirile. Tunnen end tihti halvasti ja nüüd olin nädala haiguslehel. See ka põhjus, miks ma üldse maal olin. Lisaks kõigele sain ma veel metsas kolades endale puugi jalga. Oh üllatust, ma pole ju end süstida lasknud selle vastu. Nüüd jääb vaid üle oodata, mis edasi saab. Võib-olla viimased peapööritused ja iiveldused on selle taga? Sest rase ma olla ei saa, tean, et see esimene mõte kohe kõigil. Seega välistan selle. Sest viimane mees mul oli minu endine mees :)
Lõpetuseks midagi, mis mu tuju juba mitu päeva üleval hoiab:
