Teadmata kuidas võtta kokku kõik see, mis vahepeal minuga toimunud on.
Viimasest sissekandest on möödas juba pea aasta. Lõpetasin kirjutamise, kui olin taas õnnelikuks saanud. Kui olin leidnud põhjuse naeratada ja näha elu helgest küljest. Teadagi tahan ma kirjutada, kui olen õnnetu ning mu elu ei andnud mulle piisavalt inspiratsiooni, seega ma lõpetasin.
Uue suhte alguses ollakse ikka lootusrikkad, naiivsed ja veidi pimedad. Kõik tundub nii ilus ning tervendav. Mured justkui kaovad iseenesest, pruugib vaid silmarõõmul välja ilmuda. Mõne suhte puhul vaibub see "roosa manna" kiiresti, mõne puhul aeglasemalt ja vahel isegi ei kao üldse. See viimane varjant oleks muidugi ideaalne. Suhe, kus ei pea oma partneris pettuma- kas see ei ole mitte iga inimese unistus?
Mina elasin omas roosas mannas umbes jaanuari kuuni. See teeb umbes 6 kuud. Siis lajatas mu lollus mulle otse lagipähe, aga ometi soovisin ma veel proovid, proovida ja proovida. Vahel tuleb osata lasta lahti ja lihtsalt lõpetada see lõpmatu pingutamine. Siin ma nüüd siis olen oma proovimisega. Nutnud silmad peast ja kaotanud lootusetult selle naise kes ma kunagi olin.
Suhe ei tohiks olla lõpmatu punnitamine ja üritamine teha asju õigesti või teiste meele järele. Pean tunnistama, et mina sain küll sellest liiga hilja aru. Vigadest õpitakse, kuidas siis teisiti.
Minu suhet on üldse raske kuidagi lühidalt ja selgelt iseloomustada. See ei olnud ju tüüpiline eestlase suhe. Ta pole ka tavaline mees. Ta ei ole Eesti mees. Võib-olla saigi kõik siiski alguse sellest, et me ei pärine ühest kultuurist? Öeldakse, et terve suhte alustaladeks on eeldus, et mõlemal poolel on sarnased huvid, taust ja päritolu. Tõsi, meil on siiani sarnased huvid, aga samast taustast ja päritolust on asi väga kaugel. Olin päris kindel, et see ei saa meie suhtes takistuseks. Mulle meeldis see väljakutse, mida pakkus teisest rahvusest mehega suhtes olemine. Suhtlus teises keeles, kogemused, kõik need uued teadmised inimestest, kultuuridest ning enese avastamine teisest küljest. See kõik oli minu jaoks vastapandamatult põnev! Mulle on ju alati huvi pakkunud rahvusvaheline suhtlus ja no kuulge, see ei oleks ju mina, kui ma oma elu keeruliseks ei elaks! Midagi iseärast peab minu elus alati olema. Seekord oli selleks siis Nigeeriast pärit mees.
Noormehel endal, ega ka tema kultuuril, ei ole iseenesest midagi viga. Asjad, mis ei sobinud omavahel, olime meie ise ning meie eesmärgid elus. Suhte alguses ei olnud tulevikust eriti palju juttu ja seetõttu tulid ebakõlad välja alles hiljem. Teadsin küll, et ta on ambitsioonikas noormees ning tal on suured unistused, aga millestki sellisest, mis hiljem selgus, ei olnud mul aimugi. Olin üpris veendunud, et olenemata faktist, et ta on mustanahaline, tahaksin ma temaga pere luua ning tulevikus koos olla. Tundsin, et olen leidnud enda kõrvale selle tugeva, targa ja kindla kalju, kelle tuules edukalt edasi liikuda. Olin alati mehes otsinud neid omadusi, mis temas juba olemas olid. Kuid siiski, jah, ideaalseid inimesi pole olemas. Kõik hakkas allamäge veerema, kui ta keeldus mu perega tutvumast, ei lubanud mul enam maal neid vaatamas käia, rääkimata siis sõpradega väljas käimisest. Tema teguviis ei süstinud kindlust minu emasse ega isasse, kes ei pooldanud meie suhet juba algusest peale. Oma vanaemale ja vanaonudele rääkimisest ma ei võinud isegi unistada. Pidin hoidma oma suhet suures osas saladuses.Väga raske on elada teadmises, et su pere on su vastu. Nende pahameel minu suunas suurenes koguaeg ja mitmeid kordi läksin ma nendega päris kõvasti tülli. Kõige enam tegi mulle haiget ema, kes mind alatihti lolliks sõimas ja mu tundeid selle mehe vastu absoluutselt aktsepteerida ei soovinud. Kuid kuna ma uskusin (usun ka siiani), et teda armastan (armastasin?), siis üritasin ema kärkimisest mitte välja teha. Tahtsin anda meie suhtele võimaluse, millest keegi teine midagi kuulda ei tahtnud. Mulle teeb nii haiget, et enamus mu sõbrad, sõbrannad olid samuti meie suhte vastu. Ometigi noored, avatud silmaringiga inimesed, võinuks mind paremini mõista. Kuid nad märkasid meie suhtes ainult vigu ja halba. Ootasin natukene rohkem tuge, aga ei oldud eriti lahked selle pakkumisega. Kas ma saan pahaks panna? Ju vist mitte.
Jaanuar ja veebruar olid minu elu ühed raskemad kuud. Võin isegi julgelt väita, et kõige valusamad kuud minu elus. Just sel ajal oleks olnud mul väga vaja oma mehe tuge, aga seda ma kahjuks ei saanud. See, mis juhtus, peab siinkohal siiski minu teada jääma. Kes teab, see teab. Nende minu jaoks elu muutvate sündmuste taustal hakkasid selguma mu mehe tuleviku täpsemad plaanid ja tema tõeline olemus. Ta teatas, et sõidab Eestist ära Saksamaale õppima ning ma pean kaasa minema. Samuti selgus, et pärast seda ta enam Eestisse ei naase ning läheb edasi Inglismaale aega teenima. Loomulikult mina koos temaga. Sealt juba edasi kolime me tema kodumaale, Nigeeriasse. Kõik oli paika pandud. Küsisin, mis sõnaõigus minul selles kõiges on, ta vastas, et ei olegi. Naise arvamus ei loe midagi ja ühel päeval hakkan ma nagunii ainult talle kuuletuma. See pani mu peas helisema kellukese, et okei, siin on nüüd küll midagi väga valesti. Need, kes mind tunnevad, teavad, et mina ei ole see naine, kes lihtsalt kuuletub ja keda võib ühest nurgast teise pilduda nagu kaltsunukku. Ma ei pruugi küll emotsionaalselt väga tugev naine olla, aga end jalge alla trampida ka ei lase. Mul on elus omad sihid ja omad soovid, mis ma kavatsen ellu viia. Kuid tema plaanis need kõik lihtsalt ära võtta. Seda enam, et mu lapsepõlv on olnud ehe näide vangistusest ja tallaalune olemisest, ma ei tahaks seda mitte mingi hinna eest uuesti läbi elada. Tol hetkel ei osanud ma muud teha kui talle vastu hakata ja keelduda temaga kaasa minekust. Lootsin, et ta sai minust aru ega hakka edaspidi mulle oma juba ära tehtud plaane peale suruma. Loomulikult ma eksisin.
Olime jõudnud oma suhtes etappi, kus me pea üldse ei rääkinud. Ta oli nii kinnine ja vaevu saime kokku. Ta oli terve aja tööl või koolis. Kui ta lõpuks üksi Saksamaale sõitis, muutus asi veel hullemaks. Ta külastas mind küll pikalt kahel korral, kuid mõlemal korral oli ta hõivatud ainult oma tööga. Meie suhe oli vaid pealiskaudne ja füüsiline. See kõik tegi mulle päris kõvasti haiget. Ta nõudis minult, et ma oleksin nõus loobuma kõigest, mis mul siin on, kuid ise ei olnud nõus minu nimel millestki loobuma. Isegi mulle "külla" tulles ei leidnud ta aega, et minuga koos aega veeta. Ta pani mind end tundma kui kõrvalist objekti. Väga kurb oli kuulata, kuidas ta mulle rääkis, et õige naine on oma mehe nimel nõus loobuma kõigest. Tuues näiteks oma parima sõbra ja tema tüdruksõbra. Tolle tüdruk tuli Prantsusmaalt ära siia elama, nad kihluvad järgmisel kuul ja siis sõidavad koos Nigeeriasse elama. Mul on nende üle hea meel, aga mina ei ole selleks valmis. Minu silmis peaksid siiski mees ja naine sellises olukorras leidma kompromissi, mis teeks võimalikult vähe kahju neile mõlemale. See on ääretult ebaaus sundida üht osapoolt loobuma tervest oma senisest elust, selle nimel, et teine saaks oma tahtmise.
Asi keeras veel hullemkas, kui aprillis mu tervis üles ütles. Mu tervise hädad on paratamatult seotud sellega, mis jaanuaris juhtus. Raske on leppida, et olen ise kõiges süüdi. Tean, et olen teinud midagi halba ja mulle väga kallis inimene on selles sama palju süüdi kui mina. Ometi on mul kõige selle kõrval raske mõista, miks minuga kõik see hetkel toimub? Jumal, kui ta kuskil olemas on, peab mind ikka väga kõvasti vihkama.
Aprillis, just siis kui mu tervis hakkas üles ütlema, vajasin ma oma meest kõige rohkem. Mul oli vaja tuge ja lohutust, sest tundsin, et üksi ma sellest välja ei tule. Selle asemel, et mulle tuge pakkuda, ta üha kaugenes minust, ütles asju, mida ma kuulda poleks soovinud ning pani mind mõistma, et meil ei ole kohe kindlasti ühist tulevikku. Ta rääkis aina rohkem sellest, et me peame lapsed saama, abielluma ja Nigeeriasse kolima. Ühel päeval ta isegi tunnistas mulle, et kui meil on lapsed ja ma pole nõus temaga ära kolima, võtab ta lapsed ja jätab mu maha. Ütles, et mul ei oleks lootustki lapsi endale jätta. Kas mees, kes tahab oma naist hoida ja austab teda, ütleks kunagi midagi sellist? Mina ei usu. Nende ja paljude muude ülestunnistustega tegin ma järelduse, et nii enam jätkuda ei saa. Ma olen väärt paremat kohtlemist, hoolt, kaitset ja armastust. Mitte salatsemist, hirmu ning ebakindlust, mis tal mulle pakkuda oli. Kurb on seda tõdeda, aga meie suhte lõpus olin ma juba nii õnnetu, et uskusin, et mina olen kõiges süüdi. Oleksin ma parem naine ja teeks nagu tema soovib, oleks kõik hästi.
Ma ei otsi vabandusi ega õigustusi, et talle haiget tegin, aga tema on mulle juba nii kaua haiget teinud, et ma enam ei jõudnud. See, kuidas ta pärast uudist, et meie teed lähevad nüüdsest lahku, käitus, annab mulle siiani kinnitust, et ma tegin õige otsuse. Märatsemine tööl ja sõprade pool, röökimine, pisarais piltide saatmine, tundide kaupa mu ukse taga kolkimine- see kõik oli mulle liig. Ma tean, et ma pole olnud kaugeltki täiuslik naine talle, aga see ei anna õigust kohelda mind kui tallaalust. Mul on sellest tõsiselt kahju. Ma ei oleks tahtnud seda suhet lõpetada, aga kui kaua ma saan anda kellelegi võimalusi, kes neid ära ei kasuta? Ma ei jõua enam koguaeg pettuda. Koguaeg uuesti ja uuesti. Proovida ja siis põruda.
Kuid ma tahan, et meie suhet jääksid meenutama ilusad hetked, mis me koos veetsime. Need rõõmsad ajad, mis meil olid. Tema hellus ja südamesoojus. Ma ei taha mäletada kurbust ja pisaraid. Ma usun, et me mõlemad väärime seda. Selleks ka siia see pilt. Meenutamaks mulle, ja näitamaks Teile, et jah ma olin kunagi ka õnnelik.
Don't let people make you feel bad or guilty for living your life.
It is Your life. Live it the way you want!
Lahkuminek ei ole siiski hetkel mu probleemide tuum. Tean, et saan sellest kenasti üle, sest tegin õigesti. Aga ei ole ma kunagi varem olnud nii sügaval masenduses ja kurbuses.
Usun, et see postitus on olnud minu jaoks juba piisav eneseületus ning oma teiste probleemide lahkamisega jätkan juba järgmises postituses.
Tänan tähelepanu eest!
